Jõudsin koju

Lõpp hea, kõik hea.

(nüüd hakkan planeerima, et kunas ma tagasi Ungarisse lähen)

Lõppvaatus?

Saigi seal baaris kella kaheni aega surnuks löödud ja kõrvallauas kisavaid hispaanlasi välja kannatatud. Emalt sain ka ülekandega natukene finantsi, et bussipiletid koju osta, minu oma eelarve ajas see tagasitulek lõhki. Sain seal baaris tuttavateks mõnede kohalike noortega, kes ka öösel natuke kodutud olid, sest nende ühika komandant ei lase pärast keskööd isegi oma ühika elanikke isegi sisse. Nii me siis passisime väljas, ajasime loba ja värisesime külmas. Kuskil kella nelja aegu läksid nad kodu poole ära, kavatseid kuuekesi end oma väikesesse autosse magama pressida. Kõndisin veel pool tunnikest mööda inimtühja Kaunase vanalinna ringi, et sooja sees hoida, istuma jäädes poeb külm kohe kontidesse. Seljakott aitab ka selga hästi soojas hoida kui see on kenasti vastu selga, käed ka põue ja aeglaselt ringi kõndides on ka nulli kraadi juures talutav olla. Lõpuks ikkagi väsimus murrab ja on korraks vaja silm kinni lasta, leidsin ühe kõrvalisema kohakese ja keerasin seal end kerra miski poole viie aegu. Pool tunnikest und, soojendusvõimlemine ja siis veel mõned lühikesed unetsüklid soojendusvõimlemistega kordamööda. Lõpuks hakkas valgenema ja siis ajasin jalad alla, sest see võimlemine enam piisavalt sooja ei andnud magamiseks, päikesetõusu hetk on öö kõige külmem hetk ja siis oli isegi härmas muru märgata. Vantsisin tunnikese ringi ja siis ronisin siia kohvikusse diivanile kohvitopsi ette sooja internetti. Päike on ka juba kõrgel ja vaid viie tunni pärast väljub buss, mis mind läbi Riia koju viib. Hetkel oskan ma tahta ainult kahte lihtsat asja, ühte kuuma dušši ja siis omas voodis ööpäev maha magada, nii vähe ongi õnneks vaja.
Sain ka lõpuks korralikult internetile ligi, et tõdeda, et ma pole kaugeltki mitte ainus sellises olukorras.

Jama jätkub

Vol. 3 Krakowist sain probleemitult odava aga kiire rongiga Warszawasse ja järgmine rong Suwalkisse (see on 28km Leedu piirist) väljumiseni oli ka vähe aega. Pilet sellele ja rongile, viie tunni pärast peaksin kodust ca 600km kaugusel olema. Hästi läheb jõuan ööseks Kaunasesse ja otsin seal öömaja. Sain vahepeal sellele müsteeriumile kah selgust, miks teed on laupäeva varahommikul täis inimesi täis autosid. Loomulikult maetakse ju presidenti ja kaaskonda. Justnimelt Krakowis toimub see tseremoonia ja inimesed lähevad sellel osalema.
Aga loodetavasti õnnestub mul Suwalkist Kaunase poole (või kaugemalegi) minev rekka püüda ja sellest leinavast suurriigist välja saada.

Vol. 4 Nagu juba tavaks ei läinud üldse nii nagu planeeritud, vaid ikka palju kehvemini. Kuigi oli ka paremaid seiku. Rong muidugi hilines tublisti Suwalkisse saabumisega. Selles Põhja-Poola kolkas olen varemgi käinud, polnud probleemi linnas orienteerumisega, vantsisin kohe oma tüüpilisse hääletamise kohta, et saada Leedu piirile, mis on ainult 25km sealt. väljas oli muidugi kottpime juba, aga seal viimase tänavalaterna all ma ikkagi põialt tõstma hakkasin, tulutult nagu öösel tavaline. Vahepeal sõitis ainult mõni riigipea politsei eskordi saatel Krakowi suunas. Külm ronis ka naha vahele. Otsustasin bussijaama üles otsida, sest mälu järgi peatuvad seal linnas ka seda läbivad Euro- ja Ecolinesi bussid. Mõtlesin et tean päris hästi, kus bussijaam olla võiks (kesklinnas ikka, loogiline ju). Ja kus on kesklinn, eks ikka linna keskel. Panin muidugi mõlema loogikaga tugevalt puusse ja sain endale teha öise 3 tunnise jalgsi linnaekskursiooni. Lõpuks muidugi jõudsin bussijaama ka. Iga politseipatrull, mis tänavatel oli, nägi mind ilmselt mitu korda, iga kord erinevas suunas liikumas. Aga sellelt seljakotiga karvikult nad midagi uurima ei tulnud, ju ma siis seekord ei näinud välja nagu kurjategija. Poolas on hetkel üldse politsei kõrgendatud valmisolek presidendi matuste pärast. Seda isegi teises riigi otsas, matused toimuvad Krakowis ja sinna on Suwalkist miski 500km vähemalt. Kell oli miski üks öösel kui bussijaama jõudsin. Miskit asjalikku informatsiooni ma sealt muidugi ei leidnud ja füüsine väsimus hakkas ka murdma, vaimsest väsimusest ei taha ma üldse rääkida, peaksin kuskil asutuses puhkust võtma. Sättisin ennast tuule eest varjatud seina sisenurka, lebomatt maha, kott ka toetama ja ise selle moodustise otsa kägarasse. Hakkasin juba unne suikuma, eks niimoodi väljas magades olen kerge ohver loomulikult, seepärast ei tohi väga sügavalt magada. Selles linnas on öösiti enam kui küll joobes rullnokki. Iga vähimagi heli peale peab reageerima. Üks hetk kuulsin midagi, kraps istukile ja näen kuidas kaks tegelast kelle välimust võiks kirjeldada anarhist-punkaritena lähenevad mulle. Esimene aimdus oli halb, aga siis kuulsin kohe, et nad räägivad omavahel inglise keeles ja kannavad seljakotte. Üks leedukas ja teine austerlane teel Austriasse. Otsisid ka informatsiooni busside kohta sealt, informatsiooni loomulikult polnud. Keerasin juba peaaegu magama tagasi, aga siis nad kutsusid mind nende telki magama. Loomulikult läksin, otsisime telgile koha ja lõime laagri püsti. Paar klõmakat kangemat hinge alla kah, et ilma magamiskotita külm ei hakkaks. Silmad lahti tegin oli päike kõrgel, kell näitas, et keskpäevani polnud enam palju jäänud. Nii hästi polnud juba kaks päeva maganud. Ehk siis olime kõvasti sisse maganud, aga noh, uni kulus ära, eelmine öö möödus ju praktiliselt unetult. Hääletamisajas kaotasin muidugi tubli 4 tundi vähemalt. Laager kokku ja teele, mõni auto ja väga palju tunde hiljem olin tühised 100km edasi saanud ja paiknesin juba Leedus, täpsemalt Kaunases. Kaunasest olen ma muidu heal arvamusel olnud, ikkagi päris linn, mitte nagu mingi Suwalki. Päris selles mõttes, et on olemas asjalik transpordiühendus maailmaga, leidub internetti ja inglise keelt oskavaid inimesi. Plaan oli võtta buss Riiga ja sinna ööbima jääda kuskile. Bussijaama kassas ja raudteejaama turismiinfo punktis vangutavad tädikesed inglise keelt kuuldes päid - seda keelt nemad ei mõista. Ei saa ma neilt abi ei bussiaegade ega rahavahetuse kohta. Leedus teadupärast pole igal nurgal 24/7 avatud rahavahetusurkaid nagu Poolas. Raha saab vahetada pankades, aga pangad on pühapäeva õhtuti loomulikult suletud. Ehk kui sul Leedu litte või raha pangakaardil pole oled oma Poola zlottidega maksejõuetu. Lõpuks läks korda leida ühest kaubanduskeskusest üks pangakontor, sain zlotidest litid tehtud. Bussi-rongi kohta ikka infot pole, vantsisin aeglase sammuga kesklinna, et sealt internetti (tasuta wifi näol) ja elektrit (pistiku kujul) ühest kohast ja korraga leida. Leidsin ainult eraldi. Olete te lugejad kunagi tänaval ringi vaadanud eesmärgiga leida pistikupesa õuest (õuest selle pärast, et tänaval on wifit palju rohkem kui hoonetes sees)? Mina olen, neid on kõikjal, tea ainult kuhu vaadata. Magusaimad kohad on kohvikute väliterassid, kaubanduskeskused ja muud välistende mingil aastaajal omavad kohad. Tuli välja tõsiasi, et elektrit Leedukad tunnevad, kuigi wifi jääb neile veel üsnagi tundmatuks. Lõpuks igatahes sain ühe töötava wifi kätte, ilma pistiku olemasoluta. Niimoodi jätkus akut ainult loetud minutiteks, sain mõned infokillud kätte ja mulle kirjutatud CS'i referenceid loetud. Küpses plaan, et lähen miskisse odavasse backpackerite hostelisse, mis iga enesest lugupidava linna kesklinnas olema peab. Hostelli nimi, aadress ja telefoninumber olemas läksin seda otsima. Kesklinnas küll ei asunud, aga mitte ka liiga kaugel. Jõudsin õigele tänavale, õige kohani, see tähendab, et eelneva ja järgneva majanubri vahele. Mida aga pole on selle numbriga maja ja imelik asi on veel see, et ma viibin tööstuspiirkonnas. Tänava nimi on igatahes õige. Ilmselt olen valel planeedil, sest sellel siin küll Neries krantine 16 aadressiga hoonet ei ole. Helistan neile, keegi neiu võtab vastu, inglise keelega tal hea läbisaamine pole. 8 pikka minutit üritab purssida midagi aga kuskile oma jutuga ei jõua. Orleni bensiinijaama millest ta räägib küll vaateväljas pole, lõpuks löön käega ja tulen tulema. Kesklinnas kontrollisin uuesti infot hostelite kohta, kõik on tegelikult miskid halbades asukohtades kallid külalistemajad. Kaunas sai ühe suure, paksu ja punase miinuse endale. Ehk siis inimese kombel ööbida, pesta ja internetti tarvitada ei saa. Väljas kisub ka jahedaks. Eks ma siis ronisin ühte baari, wifit siin küll pole, aga elekter on. Blogi kirjutada ja läpaka akusid saab aga laadida. Lahti on ka kella kaheni, ehk senikaua olen vähemalt soojas, siis vaatab, mis edasi saab. Tahaks juba omas kodus ja omas voodis magada.

Täiesti uskumatu, et Budapestist koju jõudmine on kahe päeva asemel võtnud juba kolm ja ilmselt võtab ka terve neljanda. Homme (teisipäeval) on mul sünnipäev, see loodetavasti möödub juba omas kodus, mitte kuskil maantee servas. Mitte et sünnipäev mulle vähimagi määral korda läheks.

Ja kes iganes seda teksti loeb oskab ridade vahelt välja lugeda ka nende seikade olemasolu, mida kirjas pole, sest ma ei taha neid tõesti enam meenutada.

Vol. 2 ehk siis kui asjad hakkavad minema teisiti kui esialgu planeeritud.

Neljapäeval nende eelnevate ridade kirjutamise ajal olid asjad kenasti paigas. Juhtumisi saatsin öömaja leidmiseks couchrequesti Viragi endisele poiss-sõbrale, sain positiivse vastuse kah. Millalgi pärastlõunal jõudsin nende elamisse, vaatepilt mis mulle avanes sisaldas nelja erinevas ärkamisfaasis noormeest, kes kõik olid pohmellis, ohtralt taarat, rämpstoidu pakendeid, suitukonisid ja muud teemasse kuuluvat. Aga jah, eks selle eest hoiatati mind juba ette ka ja ise ma olin nõud. Ega ma neid ei süüdistagi milleski. Pärast esimest tervitusõllet läksime kontorisse ehk siis tegelikult baari, kus sealse kiire internetiühenduse abil tööd tehakse ehk siis tegelikult online-pokkerit mängitakse. Just sellega teenivad need härrased elatist. Vajusin ka ninapidi arvutiekraani, vahepeal õlut manustades taustaks miski psühhodeetiline (mõtlesin selle sõna vist välja) muusika mängimas. Läks vähe aega kuni saabus miski deliiriumilaadne paranoiline ja ülinärviline olek (kolme õlutki polnud joonud). Lisaks sellele sain teada, et selle pagana vulkaanist tingitud tuhapilve tõttu on minu lennu ära jäämine enam kui kindel. Mis ajas mind veelgi enam ärevusse.
Seetõttu pole mul mõtet minna Bratislavasse või veel rumalam, lennata sealt Milan Bergamosse. Ja seal avastada, et tegelikult ma Riiga lennata ei saa ja mööda maad on kodu pagana kaugel.
Seetõttu hakkasin järgneval hommikul häälega Budapestist Eesti poole tulema. Aeglaselt sain Ungarist välja ja siis veel sama aeglaselt läbi Slovakkia. No mitte ei ole hästi ja kiiresti läbitav maa. Aga toredaid ja lahkeid juhte oli ikkagi mitmeid. Kes oli abivalmis, kes jutukas ja kes muidu pakkus oma kodu ööbimiseks. Ühise keele leidmisega oli ka huvitav, inglise, saksa ja vene keeli osatakse siin enam-vähem võrdselt, enamasti oligi vestlus nende kolme segu. Nüüd õhtupimeduses olen Slovakkia-Poola piiril. Tänaseks planeeritud tagasihoidlikust 700km'st läbisin vaevu 300km, häbiväärne. Nii kehva päeva pole mul Hispaania aegades saadik olnud, siis õnnestus rekordiks saavutada 60km häälega läbitud maad päevas. Väljas on külm ja pime, istun suvalises baariurkas ja ootan hommikut.
Krakowi on 100km, Warszawasse ca 400km ja koju ca 1300km. Homseks õhtuks Leetu jõuan on hästi jõutud. Tuju igatahes on nullis ja natukene madalamal veel, sest planeerisin täna Warszawasse jõuda ja homme (laupäeva) õhtuks koju.

Viimased täiendused: Pärast ühte kohutavaimat ööd minu elus (detailidesse ei taha laskuda praegu) hakkasin hommikuvalguses edasi hääletama ja nägin asju millest rääkida ei taha. Praegu olen Krakowi raudteejaamas ja lähen varsti Warszawa rongile.

Ungari kutsub

Nagu ikka vaevab kirjutama hakates kuldne küsimus, et kust alustada? Tahaks alustada algusest, aga öelge mulle palun kus see on ja küll ma seal alustan. Asi millest ma kirjutada tahan on igatahes see, et miks ma tahsin Ungarisse minna ja kuidas mul seal käimine välja kukkus.

Tahtmise algust on raske määratleda, aga kuidagi muutusid Ungari ja ungarlased mulle sümpaatseteks. Tekkis huvi mõlema vastu. Tasapisi küpses see huvi plaaniks minna aastaks Ungarisse õppima, aga enne seda veel sinna korraks, kui kümmekond päeva on korraks, maad kuulama. Seda viimast ma nüüd teengi. Nende ridade kirjutamise hetkel sõidan bussiga välja õhtusest Bratislavast öise Budapesti suunas.

Iseenesest huvitav lugu on muidugi see, et mismoodi ma ennast ühest Euroopa otsast teise liigutan võimalikult odavalt. Alustan ma sellest, et püüan kombineerida mingid odavad lennud oma lähtepunkti lähedalt oma sihtpunkti lähedale enamvähem sobival ajal. Sedakorda kukkus välja nii, et Tartust Budapesti saamiseks lendan Riiast ümberistumisega Bergamos Bratislavasse (Bratislava ehk ungaripäraselt Pozsony on muidugi iidne Ungari ala ungarlaste jaoks). Kõik oli kena ja klappis seni kuni Ryanair Bergamo-Bratislava lennu varasemaks tõstis nii, et ühe lennu saabumisaja ja teise lennu gate sulgemise vahele jäi 15 minutit. Teoorias isegi võimalik kui esimene lend ei hiline.

Alustame siis tänase päeva varahommikusest härmatunud ja uppumiseks valmistuvast Tartu linnast. Kell 5:45 teen silma lahti ja täpselt tund aega hiljem olen bussil ja pikk sõit mööda kehvasid teid Riia lennujaama võis alati. Sinna ma jõudsin ja oma kolm tunnikest seal surnuks lõin. Plaanis oli lend Milan Bergamosse ja sealt Bratislavasse, ümberistumiseks Milan Bergamos oli aga ainult 15 minutit (maandumise ja gate sulgumise aegade vahe). Ehk kui esimene lend natukenegi hilineb, siis teisele ei jõua. Esimene lend muidugi hilines oma hea 35-40 minutit väljumisega. Lennu ajal tegi sellest mingi osa tasa aga maandus ikka tubli 27 minutise hilinemisega. Eks ma lootsin sellele et äkki järgmine lend ka hilineb. Pistsin aga jooksu läbi lennujaama. Esimene väljuvate lendude ekraan ütles, et minu lennule on last call (ametlik gate sulgemise aeg oli tegelikult 12min tagasi). Spurtisin turvakontrolli (sest itaalased on vanamoodsad ja ei mõista Schengeni siseselt inimesi ühelt lennult teisele lasta. Sealt kähku läbi ja nii kiiresti kui jalad võtsid gate poole. Lennujaam oli muidugi paras labürint ja vahepeal üks ekraan ütles, et nüüd on juba ultimate call ja see pani mind veel kiiremini oma jalgu liigutama. Viimasel hetkel jõudsin gate juurde ja sain viimasena lennukile. Bratislavas maandus lennuk juba õigel ajal ja sealt lennujaamast bussijaama jõudmine polnud ka probleem. Bratislava-Budapest buss muidugi hilines tubli 35 minutit väljumisega ja saabus Budapesti Nepliget bussijaama 30 min graafikust taga. Sealt aga pidin võtma järgmise bussi Salgotarjani (see ja ülejäänud tekstis esinevad koha- ja inimeste nimed pole just kõige korrektsemalt kirjutatud, andestage mulle see), mille väljumiseni oli jäänud napp 10 minutit. Mida aga ma ei leia on see buss. Helistasin Viragile ja konsulteerisin, üsna kähku selgus, et ma olen tegelikult vales bussijaamas. Kell oli selleks ajaks juba 22:40 ja see Salgotarjani buss millest ma maha jäin oli selle päeva viimane.

Virag aga muidugi abivalmilt viis mind telefoni teel kokku oma hea sõbra Petiga, kellega sai varaste hommikutundideni Budapesti ööelu proovitud. Ja ööseks sain tema poole magama kah. Sel öösel jõudsin ma näha väga mitmepalgelist suurlinna ööelu mis sisaldas mustlasi, kodutuid laia tänaval ja muud sellist iseloomulikku suurele linnale.

Järgmine päev sõitsin siis Salgotarjani,kus Viragi vanemad ja väike õde elavad ja käisime lähedal olevates mägedes matkamas ja nosisime metsa all sibulaid süüa. Salgotarjan on muidu selline uuema poolne poole Tartu suurune linnake, kus kunagi asusid kaevandused aga nüüd on need suletud. Järgmine päev (pühapäev) sai kirikus käidud, sest nemad on ju kõik korralikud katoliiklased, aga minu sugune uskmatu pagan võeti ka kaasa. Kirikusse sisenedes maa minu jalga all ei lõhenenud ja kirikuõpetaja ka ristimärki ette tehes "Tagane saatan!" sõnadega välja ei ajanud. Hiljem käisime valimisosakonnas, sest Ungaris olid tol päeval parlamendivalimised. Sain ka kerge ülevaate parteidest ja üldisemast poliitilisest olukorrast. Hiljem läksime Somosko iidsesse kindlusesse, mis on ehitatud väikese vulkaani otsa. Ise ma ka esialgu ei uskunud, et Ungaris on hiljutisel ajal (geoloogilises mõistes) vulkaane olnud. Aga oma silm on ikkagi kuningas ja see oli täiesti päris vulkaan olnud. Piltidega ma teksti täiendama ei hakka, kel sinna kanti asja mingu ja vaadaku ise. Muidu on Somosko kindluse näol ka tegemist ungarlaste kindlusega, aga kuna praegused riigipiirid tõmmati pärast Esimest Maailmasõda, milles Ungari kaotajate poolele jäi, siis tõmmati piir täpselt kindluse müüride alla ja seetõttu paikneb kindlus hoopis Sloveenias, 20 meetri kaugusel Ungari piirist.

Õhtu poole sõitsime Viragiga Budapesti ja tegime jälle tutvust linna ööeluga. Kuna Virag elab päris head kohas, siis on kõik paremad kohad kiviga visata, seda jällegi suurlinna mõistes ehk need on lähemal kui 2km ja kannatab täitsa jala käia. Väga tore õhtu oli.

Järgmine päev oli esmaspäev ja kuna Viragil olid loengud, siis läksin mina üksinda linna peale uitama. Kõndisin tundide viisi kuni vihm mind läbi leotas. Kõndisin ehk miski 15km aga palju jäi veel näha. Õhtu lõpetas muidugi baaride külastamine, üks baar mõnusam kui teine.

Teisipäev möödus samamoodi aga veel rohkema linna mööda ringi uitamisega, millest tingituna enam õhtul välja minna ei jaksanud.

Kolmapäeval (ehk siis nende ridade kirjutamise ajal eile) käisin eesti keele loengus kaasas. Vahva oli vaadata kuidas ungarlased eesti keelt õpivad läbi raskuste. Seda kõrvalt vaadates hakkasin ise ka uskuma, et eesti keel ongi põrgulikult raske. Viragil endal tuleb päris hästi, temaga lobisen ma enamiku aega just eesti keeles, ainult millegi keerulisema kiirelt väljendamiseks kasutame inglise keelt. Loengu tipphetk oli kui mina ja eestlasest õppejõud viskasime nalja ungarlaste "mere" ehk Balatoni järve üle ja neist siis üks mainis Eesti "mägesid", mille üle nemad meile vastu ära pandud ja välja teenitud kõhutäie naerda said.
Tutvusin veel linnaga kui päike lõpuks välja tuli ja õhtul käisime Couchsurfingu iganädalasel kokkusaamisel, inimesi palju polnud aga tore oli sellegi poolest.

Täna (neljapäeva) hommikul pakkisin omad asjad, sest Virag läks perega Prahasse mõneks päevaks ja mina pean endale uue ööbimiskoha leidma üheks ööks.
Homme hommikul lähen Bratislavasse ja olen ühe öö seal ja laupäeval lendan sealt kodu poole.