Ungari kutsub

Nagu ikka vaevab kirjutama hakates kuldne küsimus, et kust alustada? Tahaks alustada algusest, aga öelge mulle palun kus see on ja küll ma seal alustan. Asi millest ma kirjutada tahan on igatahes see, et miks ma tahsin Ungarisse minna ja kuidas mul seal käimine välja kukkus.

Tahtmise algust on raske määratleda, aga kuidagi muutusid Ungari ja ungarlased mulle sümpaatseteks. Tekkis huvi mõlema vastu. Tasapisi küpses see huvi plaaniks minna aastaks Ungarisse õppima, aga enne seda veel sinna korraks, kui kümmekond päeva on korraks, maad kuulama. Seda viimast ma nüüd teengi. Nende ridade kirjutamise hetkel sõidan bussiga välja õhtusest Bratislavast öise Budapesti suunas.

Iseenesest huvitav lugu on muidugi see, et mismoodi ma ennast ühest Euroopa otsast teise liigutan võimalikult odavalt. Alustan ma sellest, et püüan kombineerida mingid odavad lennud oma lähtepunkti lähedalt oma sihtpunkti lähedale enamvähem sobival ajal. Sedakorda kukkus välja nii, et Tartust Budapesti saamiseks lendan Riiast ümberistumisega Bergamos Bratislavasse (Bratislava ehk ungaripäraselt Pozsony on muidugi iidne Ungari ala ungarlaste jaoks). Kõik oli kena ja klappis seni kuni Ryanair Bergamo-Bratislava lennu varasemaks tõstis nii, et ühe lennu saabumisaja ja teise lennu gate sulgemise vahele jäi 15 minutit. Teoorias isegi võimalik kui esimene lend ei hiline.

Alustame siis tänase päeva varahommikusest härmatunud ja uppumiseks valmistuvast Tartu linnast. Kell 5:45 teen silma lahti ja täpselt tund aega hiljem olen bussil ja pikk sõit mööda kehvasid teid Riia lennujaama võis alati. Sinna ma jõudsin ja oma kolm tunnikest seal surnuks lõin. Plaanis oli lend Milan Bergamosse ja sealt Bratislavasse, ümberistumiseks Milan Bergamos oli aga ainult 15 minutit (maandumise ja gate sulgumise aegade vahe). Ehk kui esimene lend natukenegi hilineb, siis teisele ei jõua. Esimene lend muidugi hilines oma hea 35-40 minutit väljumisega. Lennu ajal tegi sellest mingi osa tasa aga maandus ikka tubli 27 minutise hilinemisega. Eks ma lootsin sellele et äkki järgmine lend ka hilineb. Pistsin aga jooksu läbi lennujaama. Esimene väljuvate lendude ekraan ütles, et minu lennule on last call (ametlik gate sulgemise aeg oli tegelikult 12min tagasi). Spurtisin turvakontrolli (sest itaalased on vanamoodsad ja ei mõista Schengeni siseselt inimesi ühelt lennult teisele lasta. Sealt kähku läbi ja nii kiiresti kui jalad võtsid gate poole. Lennujaam oli muidugi paras labürint ja vahepeal üks ekraan ütles, et nüüd on juba ultimate call ja see pani mind veel kiiremini oma jalgu liigutama. Viimasel hetkel jõudsin gate juurde ja sain viimasena lennukile. Bratislavas maandus lennuk juba õigel ajal ja sealt lennujaamast bussijaama jõudmine polnud ka probleem. Bratislava-Budapest buss muidugi hilines tubli 35 minutit väljumisega ja saabus Budapesti Nepliget bussijaama 30 min graafikust taga. Sealt aga pidin võtma järgmise bussi Salgotarjani (see ja ülejäänud tekstis esinevad koha- ja inimeste nimed pole just kõige korrektsemalt kirjutatud, andestage mulle see), mille väljumiseni oli jäänud napp 10 minutit. Mida aga ma ei leia on see buss. Helistasin Viragile ja konsulteerisin, üsna kähku selgus, et ma olen tegelikult vales bussijaamas. Kell oli selleks ajaks juba 22:40 ja see Salgotarjani buss millest ma maha jäin oli selle päeva viimane.

Virag aga muidugi abivalmilt viis mind telefoni teel kokku oma hea sõbra Petiga, kellega sai varaste hommikutundideni Budapesti ööelu proovitud. Ja ööseks sain tema poole magama kah. Sel öösel jõudsin ma näha väga mitmepalgelist suurlinna ööelu mis sisaldas mustlasi, kodutuid laia tänaval ja muud sellist iseloomulikku suurele linnale.

Järgmine päev sõitsin siis Salgotarjani,kus Viragi vanemad ja väike õde elavad ja käisime lähedal olevates mägedes matkamas ja nosisime metsa all sibulaid süüa. Salgotarjan on muidu selline uuema poolne poole Tartu suurune linnake, kus kunagi asusid kaevandused aga nüüd on need suletud. Järgmine päev (pühapäev) sai kirikus käidud, sest nemad on ju kõik korralikud katoliiklased, aga minu sugune uskmatu pagan võeti ka kaasa. Kirikusse sisenedes maa minu jalga all ei lõhenenud ja kirikuõpetaja ka ristimärki ette tehes "Tagane saatan!" sõnadega välja ei ajanud. Hiljem käisime valimisosakonnas, sest Ungaris olid tol päeval parlamendivalimised. Sain ka kerge ülevaate parteidest ja üldisemast poliitilisest olukorrast. Hiljem läksime Somosko iidsesse kindlusesse, mis on ehitatud väikese vulkaani otsa. Ise ma ka esialgu ei uskunud, et Ungaris on hiljutisel ajal (geoloogilises mõistes) vulkaane olnud. Aga oma silm on ikkagi kuningas ja see oli täiesti päris vulkaan olnud. Piltidega ma teksti täiendama ei hakka, kel sinna kanti asja mingu ja vaadaku ise. Muidu on Somosko kindluse näol ka tegemist ungarlaste kindlusega, aga kuna praegused riigipiirid tõmmati pärast Esimest Maailmasõda, milles Ungari kaotajate poolele jäi, siis tõmmati piir täpselt kindluse müüride alla ja seetõttu paikneb kindlus hoopis Sloveenias, 20 meetri kaugusel Ungari piirist.

Õhtu poole sõitsime Viragiga Budapesti ja tegime jälle tutvust linna ööeluga. Kuna Virag elab päris head kohas, siis on kõik paremad kohad kiviga visata, seda jällegi suurlinna mõistes ehk need on lähemal kui 2km ja kannatab täitsa jala käia. Väga tore õhtu oli.

Järgmine päev oli esmaspäev ja kuna Viragil olid loengud, siis läksin mina üksinda linna peale uitama. Kõndisin tundide viisi kuni vihm mind läbi leotas. Kõndisin ehk miski 15km aga palju jäi veel näha. Õhtu lõpetas muidugi baaride külastamine, üks baar mõnusam kui teine.

Teisipäev möödus samamoodi aga veel rohkema linna mööda ringi uitamisega, millest tingituna enam õhtul välja minna ei jaksanud.

Kolmapäeval (ehk siis nende ridade kirjutamise ajal eile) käisin eesti keele loengus kaasas. Vahva oli vaadata kuidas ungarlased eesti keelt õpivad läbi raskuste. Seda kõrvalt vaadates hakkasin ise ka uskuma, et eesti keel ongi põrgulikult raske. Viragil endal tuleb päris hästi, temaga lobisen ma enamiku aega just eesti keeles, ainult millegi keerulisema kiirelt väljendamiseks kasutame inglise keelt. Loengu tipphetk oli kui mina ja eestlasest õppejõud viskasime nalja ungarlaste "mere" ehk Balatoni järve üle ja neist siis üks mainis Eesti "mägesid", mille üle nemad meile vastu ära pandud ja välja teenitud kõhutäie naerda said.
Tutvusin veel linnaga kui päike lõpuks välja tuli ja õhtul käisime Couchsurfingu iganädalasel kokkusaamisel, inimesi palju polnud aga tore oli sellegi poolest.

Täna (neljapäeva) hommikul pakkisin omad asjad, sest Virag läks perega Prahasse mõneks päevaks ja mina pean endale uue ööbimiskoha leidma üheks ööks.
Homme hommikul lähen Bratislavasse ja olen ühe öö seal ja laupäeval lendan sealt kodu poole.