Koju

Aga mul tekkis sel Skopjes oleku teisel päeval selline mõte, et aitab kah selleks korraks ja põrutaks jaanikuks koju ja teeks teistele üllatuse. Ja seda ma nüüd teengi, põrutan Makedoonia pealinnast Skopjest rekordkiirusel Saaremaale Sõrve jaanikut pidama. Eile õhtupoolikul astusin selle kuumusest pakatava pealinna räpasest raudteejaamast rongile ja ühinesin paari soomlasest interrailer'iga. Umbes täpselt 12 tundi ja üks kehva unega öö hiljem saabusime Serbia pealinna Belgradi ja juba pool tundi hiljem ja ühtlasi pool tundi tagasi asusime järgmise rongiga Budapesti suunas liikvele. Ees on 8 tundi kuuma rongi. Budapesti jõudmisega oleks esimene kolmandik läbitud, sealt on plaan veel võtta järgmine öörong Krakowisse Poolamaale ja seal hommikul saabudes vaadata kuidas transport edasi liigub, kas rongiga Warszawasse ja sealt siis hääle või bussiga edasi, pigem bussiga, sest hääletamiseks on energia otsas. Kava on 20ndal Pärnus olla ja sealt siis Helikaga saarde sõita ja Maarjale ja Janele üllatust teha. Teoorias on võimalik küll jõuda kui kõik edasine sama hästi klapib kui siiani. Nagunii tähendab Poola jõudmine juba seda, et oled enamvähem kodus.

Paar tunnikest on mööda läinud, võrreldes Skopje-Belgrad rongiga see suisa lendab eelneva kiirus jäi sinna 30-50km/h vahemikku, sel siis sajakilomeetrise tunnikiiruse kanti ja natuke pealegi. Eks maastikupilt on ka vahepeal asendunud Makedoonia ja Lõuna-Serbia mägede asemel Põhja-Serbia lõputu tasandikuga mida katavad silmapiirini põllud ja nende vahel looklev Doonau, kaardi järgi hinnates kestab selline vaade kuni Budapestini välja kuhu me õhtupoolikul jõuame. Vähem kui tunni pärast peaksime ka Serbia-Ungari piirile jõudma, ilmselt viimane piirikontroll sellel reisil, saame lõpuks EU-sse ja Schengenisse tagasi, lihtsustab järgneva umbes kuue riigipiiri ületust märgatavalt. Ja koos selle viimase piiriületusega jäävad ka juba tavaliseks saanud kiriilitsat asutavad riigid seljataha, on ladina tähestik, inglise keelt oskavad inimesed, ühine valuuta ja piirikontrolli puudumine. Need EU hüved teevad reisimist ikka hulka mugavamaks. Siiani pole on olnud vist ainult üks piiriületus, mis võttis alla tunni ja pikim neli tundi.

Piiril läks superkähku ja Budapesti jõudsime vaid kümne minutise hilinemisega võrreldes Skopje rongi kolm tundi hilinenud Belgrad jõudmisega mille tagajärjel ka selle rongi edasine marsruut tühistati ja rahvas teisele rongile paigutati. Viimased paar tundi enne Budapesti jõudmist kujunesid aga parajaks katsumuseks, nimelt murdis kuumus kõike, mis elas, kaasaarvatud meid. Aga higimull oli otsaees ja iga natukese aja tagant pea koera kombel kaugele aknast välja toppimine natuke aitas, väljas see kuum õhk vähemasi liikus. Tund aega poeotsinguid Budapestis tulemusi ei andnud ja soomlased kellega sai juba pea ööpäev koos kupees veedetud läksid ilma veevarudele täiendust saamata oma järgmisele rongile oma teekonnal Viini. Mina aga istusin veel väheke ja ootasin enda oma, nüüd istun siin ja loodan, et need ülejäänud neli inimest kellega ma siin kuuekohalises kupees istun väga kaugele ei sõida ja ma saan end ööseks ikka kuidagi sirgu lükata. et siis natukenegi puhanuna hommikul Varssavis rongilt maha astuda ja asuda teele Eesti poole. Elame näeme, kodu peaaegu paistab ja kuumusest on korda mitu juba üle visanud.

Kupees läks aga päris lõbusaks ja magama ei jõudnud enne kella üht öösel ja siiski oli meid veel kolm kupees. Kuna istmed ei liikinud alla magamisasendisse siis tuli kuidagi risti üle vahekäigu magada, igatahes kuidagi ebamugavuste saatel sai öö hommikusse veeretatud ja Warszawa/Varssav tervitas juba meeldiva hommikuse jahedusega, natuke toitu kõrri, hitchwikist juhised kuidas saada kiiresti ja kergesti parimasse hääletamisunkti kirde/Bialystoki suunal ja ühistranspordiga sinna. Kell oli vaevu kümme hommikul ja hääletamismaraton võis alata, väsimusest alatithti “nokkides” kodu ikkagist lähenes ja peale paljusid autosid, külasid ja linnu olin öösel kella ühe paiku valge suveöö pimedamail momendil hädised 40km Eesti piirist. Kuna edasi tegelikult hääletada polnud mõtet lõin tee kõrvale laagri püsti ja lasin peale enam kuni 50 tundi ärkvelolekut silma looja mõnusal horisontaalsel ja mitteloksuval pinnal. Hommiku kell kuus saabus aga kähku oli aeg end jälle teele seada, et varakult Pärnu jõuda. Väheke aega hommikusi üksikuid autosid püüdes saingi Eesti rekka peale ja sellega otse Kilingi-Nõmme, kus Helika mind peale korjas ja saarde sõitsime. Ja selle hetkega võib vast sellele natuke lühikeseks jäänud reisile punkti kah panna.
Edasist ma siia kirja enam panema ei hakka, see ei lähe enam teemasse. Tunne on igatahes selline, et selle Skopje-Eesti piirist 40km otsaga püstitasin küll omale tõsise rekordi mida maismaatranspordiga ületada, 52 tunniga non-stop sõiduga sai nii ilmatu kogus kilomeetreid läbtud, et seda on endalgi raske uskuda. 26 päevaga sai kokku läbitud 11 riiki.

Täitsa võimalik, et see jääbki viimaseks sellelaadseks backpackimise tripiks, hakkan vist vanaks jääma või on lihtsalt isu täis saanud, aga eriti enam niimoodi tripima ei tõmba.

Marsruut

Teel ühest merest teiseni

Pajatan siis jälle väheke, sealt kus pooleli jäi ehk siis Varnast sealoleku esimesel õhtul. Tol õhtul sai veel randa mindud, kuna päike oli juba loojumas siis ujumamineku isu enam polnud, tuiasime niisama ringi ja otsisime teokarpe, suurimad olid kuskil kümmekond sentimeetrit otsast otsa. Peale seda jalutasime tagasi Stefani poole, kus oli valmistatud juba bulgaariapärane suvine õhtusöök- mahlakas tomatisalat juustuga ja kerge juustuga krõbedaks praetud leivaviilud. Soe toit üle pika aja maitses imehea ja juttu jätkus pikemaks. Hommikul võeti meid kohe näpuotsa ja talutati lähimasse pagariärisse, kust sai sooje saiu ja muid asju, nime ma enam ei mäleta aga ostsime miskit traditsioonilist hommikusööki, mõni teadjam oskab ehk nime ka öelda, oli teine kolmnurkne ja lehttaigast ja sisaldas jällegi juustu. Juurde osteti ka miskit jällegi ununenud nimega traditsioonilist jooki. Ega nende võõrkeelsete nimede meelespidamine kerge pole. Igatahes ühest sellest saiast/pirukast piisas, et kõht korralikult ära täita. Samas selle joogiga juba hoiatati, et kas hakkad seda armastama või vihkama, meiega läks kuidagi kahe vahele, kõrist läks ilma ülestulemata alla aga test korda jooma ei hakkaks, oli teine selline kangesti rammus ja toitev aga väga harjumatu maitse ja lõhnaga paksupoolne ollus. Igatahes peale seda sättisime end randa sest Varnas midagi muud teha pole, on vaid pikk rand ja kesklinn, mis vaevu sada aastat ajalugu sisaldab. Küpsetasime end rannas seni kuni päris kibedaks kiskus, selleks ei läinud muidugi üldse kaua aega ja lõpuks saime korralikult ujutud kah Mustas meres. Sättisime sammu ikka kesklinna suunas, midagi seal tõesti näha polnud, ainult uued jalatsid leidsin. Õhtuks tüürisime tagasi korterisse, muuseas seal 16-kordses tornis oleval liftil pole liftikabiinil uksi, on ainult korrustel uksed, ehk sõites tuhiseb ukse koha pealt sein ja korruste uksed mööda, kummaline aga töötas. Bulgaaria külalislahkusele kohaselt oli laud jällegi kaetud ja sõbradki külla kutsutud, üheskoos sai laud tühjendatud ja filmiõhtu tehtud. Hommikul sättisime end tulema, jätsime hüvasti ja lahkusime. Seljakotid seljas ja pagariärist saadud samad saiad hambus ronisime bussi ja väheke hiljem olime linnapiiril. Jällegi juhtus see, mis siin juba hääletades tüüpiline, ei jõua kottigi maha panna enne kui auto seisab. Sõit jätkus lõunasse, Nesebari suunas, tunnike mägesid, teeäärseid “linde” ja muid vaatamisväärsusi hiljem olimegi kohal. Lõunastasime restos ja siirdusime aastatuhandete vanust Nesebari avastama, nagu karta oligi oli antiiklinn selle kõrvalasuva kuurortlinn tõttu kohutav turstilõks. Sellegipoolest oli huvitav aga suht kähku jäime randa lebole ja sealt enne pimeda tulekut ära liikuda ei viitsinud, ehk ööbisime sealsamas tähtede all. Hommiku enne kella kaheksat kui laager oli koos, ega üle tunni peale päikesetõusu magada ei kannata, läksime uuesti linna ringi tuiama, nüüd aga olid varase aja tõttu kõik suveniiriletid kinni ja vaatepilt hoopis silmasõbralikum. Varsti olime juba teeääres tagasi, põidlad püsti ja üsna kohe ka sõidus pealinna Sofia suunas, ilma mainimisväärsete vahejuhtumiteta ka üht hakul sinna jõudsime. Kuna eeltöö põhjal oli teada, et tegu ühe mõttetu suurlinnaga on, siis otsisime kähku sealt tee välja ja lõpetasime päeva ühel künkal paarkümmend kilomeetrit Sofiast Makedoonia suunas. Öö oli vähe jahe ja satikarohke aga telk kaitses mõlema eest eeskujulikult. Hommikul oli aga tükk tegemist, et uuesti küüti saada, keegi eriti ei kippunud soovitud suuna (piirile) sõitma, kuid lõpuks ikkagi õnn naeratas ja saime otse ühe autoga Skopjesse välja. Juhi käest kuulsime palju kohalikust eluolust ja muust, seehulgas ka albaanlaste teemast ja kui õudsate inimestega ikka tegu on. Ehk nii nagu siin Balkanil kombeks, mitmed rahvused vihkavad üksteist. Ilma raskusteta leidsime endale ka suurepärase hosteli koos aiaga, kus diivanitel on hea lebotada ja seda juttu siia kirjutada. Kesk/vanalinnas käisime kah, Palju siin seda sälinud pole, sest mõnikümmend aastat tagasi toimunud maavärin tegi peaaegu maatasa. Suurelt bazaarilt võis leida kõike mida hing ihaldab ja homme läheme ilmselt sinna tagasi, mõte on omale sajakonna krooni eest priimus ja gaasibaloon omandada, Eestis maksaks sama minimaalselt tuhat krooni, aga ega ma siinse kvaliteeti väga ei usu, vast päris kohe katki ei lähe. Ostaks ühe ilusa suure vesipiibu kah aga kurjam kaalub ilmatu palju, et seljas vedada, tuleks hakata pakiga Eestisse saata ja muud sellist tüli tuleks.

Ikka lõunasse ja veel lõunasse

Jah just nii. Brasovit soovitan kõigile, kes iial Rumeeniasse lähevad. Suurepärane Transilvaania pärl.


Ja peale Brasovit sai rongiga sõidetud Sibiusse, mille kohta kehtivad kõik eelnevad sõnad, mis kehtisid ka eelneva kohta. Teel sinna tegi rongi piletimüüja meid "rumalaid turiste" kasutades omale taskuraha, selle asemel, et meile pilet väljastada ja raha kassasse pista kirjutas ta meile niisama paberilipaka "Brasov-Sibiu 22Lei" ja lükkas raha tasku. Vahet pole, ju tal siis vaja oli.

Kui nüüd keegi arvas, et meil siin ainult palavus on, siis ka siin on juunikuus lumi maas, kuigi kõrgust on seal tippudes ka üle 2500 meetri.
Sibius veetsime jällegi kaks ööd hostelis, kui täpne olla siis Sibiu Old Town Hostelis mille aknast avanes fantastiline vaade kohalikule raekoja platsile, täitsa viie tärni hotelli võrdväärne koht aga maksis ainult sandikopikaid tollega võrreldes.

Selline oli siis vaade toa aknast :)
Ka üks Rumeenia must-see kohtadest. Eile aga sai võetud suund jälle lõunasse ja päev otsa sõitmist ja paduvihmu olime Bulgaarias kohakeses mida saab iseloomustada klassikaliste kohamäärusega "karupees". Kuna vihma tibas ja ähvardas kohe uuesti padukat teha siis lõime laagri püsti ja pugesime peitu. Vara oli kell alles aga uni tuli ikka hea, hoolimata sellest, et me oma telgi keset kohalikku karjamaad püsti lõime, meil hommikul lehma ligidal polnud, keda sooja hommikupiima nimel lüpsta oleks saanud. Jätkub... (turva tuli ära ajama)
Jätkame nüüd, turva tuli sest ma istusin kaubanduskeskuse sissepääsu kahe uksepaari vahel, sest sealt leidsin ma pistiku ja wifi. Nüüd surfan diivanit ühe Varna tornelamu kaheksandal korrusel.
Igatahes lehma seal polnud, kuivatasime natke telki öisest vihmast ja praktiliselt kohe peale tee äärde asumist juba ka auto peatus, mis meid Varnasse välja sõidutas. Üleüldse on siiani kõik riigid hääletamiseks suurepärased olnud. Rumeenias on hääletamine ülilevinud, igal linnapiiril on terve ports hääletajaid kellega konkureerida tuleb, eks pealevõtjaid on ka sellevõrra rohkem. Ainult, et enamasti lühemaid otsi sõitvatelt kohalikelt võtab autojuht natuke raha sest kohalikel on see bussi asemel. Samuti on autojuhte kes teevad "piraattaksot", mis tähendab, et nad korjavad auto ühte suunda minejaid täis ja kui auto täis ja raha käes läheb sõiduks. Välismaalastelt pole raha küsimine enamasti kombeks, aga see tuleb igaks juhuks alati enne küsida.
Nii, Varna. Bulgaaria Musta mere äärne kuurortlinn, rahvast sama palju/vähe kui Tallinnas. Tuiasime sellest ristmikust, kus meid maha poetati edasi ühe suurema kaubanduskeskuseni ja seal siis püüdsime wifit ja pistikut ja nende kahe koosmõjul otsisime couchsurfingu kaudu öömaja. Positiivne vastus potsatas kah kohe ja asusime 3,5km kaugusel asuvat kohta otsima. Google mapsi põhjal sai "kaart" joonistatud, aga ikkagi panime mööda sest ühtegi tänavanime silti olnud. Panime kilomeetriga mööda ja kui olime bensiinijaamast päris linnakaardi soetanud ja tõdenud oma möödapanekut lonkisime kuumuse kiuste õigesse kohta ja kõik sai korda. Tore noorpaar on, tutvusime ja natuke hiljem siirdusime randa, LIIVAranda! Miks ma seda rõhutan on see, et Krimmis polnud ainsatki liivaranda ja just seda me Musta mere äärest leida tahtsime. Ehk Musta mere sihtpunkt on nüüd saavutatud korralikult. Korjasime natuke merikarpe ja tulime tagasi oma võõrustajate poole, sõime õhtust ja nüüd hakkame vast magama sättima. Ööd!

Marsruut

Lihtsustatud kujul annan kaardi kah läbitud marssuudi kohta millel pikkust juba peaaegu 4000km.

Odessast Odessasse ja edasi Transilvaaniasse

Alati enne uue sissekande kirjutama hakkamist võtab väheke meenutamist ja sündmuste tagasikerimst, et jõuda sinnamaale, kus eelmine kirjutamine katki jäi. See aeg oli raegust kirjutamise hetke arvestades eile lõuna ühes Odessa kohvikus, mis praeguseks tundub juba ilmatu aeg tagasi ja kaugel-kaugel. Mis siis eile ikkagist juhtus. Juhtus see, et kümmekond minutit peale CS'i couch requestide laiali saatmist Odessas ööbimiseks otsustasime, et pole mõtet siin Odessas passida ja uhame edasi. Mõeldud-tehtud. Odessa suurusest linnast jõudsime imekähku välja olles end eelnevalt turult vajalikuga varustanud. Põrutasime 150km itta, linna mille üks nime variatsioonidest on Nikolaev (siinkandis on tavaline, et linnaelanik ise kah ei tea milline on tema linna nime kõige õigem kirjapilt). Selle linnakese piiril astelpajude ja muude taimede-puude-põõsaste uinutavate aroomide saatel suikusime soojas suveöös unne. Täna hommikul jätkasime sealtsamast Krimmi suunas loksutamist, peale mõnda autot ja hulka üle kolmekümne temeratuurikraadi olime Simferopolis, Krimmi autonoomse vabariigi pealinnas.

Teel Simferopolisse oli kõik teeäärsed põllud moonidest punased.
Natuke ringituiamist ja istusime maailma pikima trolliliini trolli ja alustasime kahe ja poole tunnist trollisõitu Jalta suunas. Troll ise oli ürgvana ja selliseid ei näe meie pealinna tänavatel juba väga kaua. Kilises, kolises, lonkas ja mölises aga edasi liikus, hüppasime maha Aluštuas, linnake Krimmi lõuna poolses servas mere ääres oolel teel Jaltasse.

Selgus et mul on väike kõhutõbi, aga pole hullu, see seiklust ei takista. Kuna õhtupoolik oli ka juba käes otsisme mäenõlvale telkimiskoha ja teeme siin lõket ja sööme. Kuu särab taevas, sääski ega muid segavaid mutukaid pole, ainult paari hormoonidest pimestatud siili peavad mõne meetri kaugusel põõsas armumängu ja ei lase end meist segada.

Siinkohal tuleb aga kirjutamise osas suurem paus sisse ja edasist meenutan ma alles praeguses hostelitoas peaaegu nädalakese tagantjärgi. Peale toda meeldivat õhtut-ööd sai ühe lähedaloleva niisama seisva kõrgepingeposti otsa ronitud et paremat vaadet naurida, sest all piiras seda koguaeg mets. Vaade oli ronimist ja roosteseid käsi-riideid väärt.

Kuna kaardil oli linn mere ääres ja slaavi päritolu keskklassi rannapuhkajatest kah puudust polnud siis tähendas, et linn peab olema kuurort. Ja kui on siis on ka rand ja seda me otsima läksimegi. Ja nagu karta oligi oli tegemist betoon-rannaga, see tähendab, et liivaranda pole vaid on vette viivad betoonist astmed ja natuke ümaraid kive nende peal. Palavust jagus küll aga pilvise ilma tõttu eriti vette ronimine ei ahvatlenud. Sai seal mõned tunnikesed oleskletud ja slaavlikku kõikehõlmavat maitsetust “imetletud”. Paar suveniiri hiljem otsisime juba teed bussijaama tagasi mis oli muidugi paras sekeldus, sest suunaviidad-infotahvlid ja kõik muu seesugune kasulik siinmail ju puudub. Sattusime hoopis vahvasse söögikohta, sõike naeruväärse summa eest kõhu täis leidsime bussijaama kah ülesse, et jätkata samal liinil trollisõitu Jalta suunas. Peaks keegi Krimmi sattuma, siis kordgi soovitan Simferopol-Alušta-Jalta marssuut ürgvana trolliga läbida, ruumi jagub ja palav pole, vaated jagub hulgem, ainult et aega võtab hirmus palju (90km läbimiseks 2,5h).

Jaltas sai ka muidugi Aluštat korratud, ehk läbi bazaaride rägastiku randa seigeldud. Ja randa kui sellist oli seal sama vähe kui eelmises. Oli üks ilmatu pikk ja lai promenaad koos Lenini kuju ja maitsetute meelelahutuslike atraktsioonidega. Mina nüüd ei saagi aru, on siin lihtsalt kõik maitsetu või on slaavi maitse (või selle puudumine) just selline. Igatahes Lenin ära pilastatud ja promenaadi lõppu jõutud turnisime mäkke ja leidsime jälle kena kohakese telkimiseks.

Jällegi kaasnes selge kuupaisteline öö koos lõkke ja siilide armumänguga (neid viimaseid elab siin ohtralt). Hommikul muidugist oli plaan minna bussijaama tagasi, aga noh, nii nagu ilma kaardita ikka juhtub sai kapitaalselt võssa pandud, nii “võssa” kui seda linnas üldse saab, igatahes hea 5-6 tundi vantsisime põrgukuumuses mäkke ja mäest alla oma raskete kottidega. Ei hakka neid kannatusi väga kirjeldama, aga lõpuks me ikka kohale jõudsime ja Simferopolisse jälle trolliga tagasi sõitsime. See on selline mõnus liin, et istud tahapinki maha, ajad jalatsid jalast, toidukoti paigutad ühele poole ja joogipudeli teisele küljele ja sätid end igati mugavaks sõiduks valmis. Tallinna trollis just niimoodi sõitmise mõtet ei tule, ega ju. Kaks ja pool tundi trolli ja pool tundi bussi hiljem olime Bachisarais, Krimmi vanas pealinnas. Seal peatuma ei jäänud vaid haarasime kohe takso mägedesse Bashanovka külasse kust pidi algama matkarada mägedesse. Seal jälle öö järve ääres ja lõke nagu juba kombeks saanud on. Hommikul leidsime ka paar matkaraja tähist ja hakkasime nende alusel minema, need muidugist lõppesid üsna varsti ära ja siis läksime nii kuidas jalad viisid radu valides. Igatahes mägedes oli kaunis ja loomulikult ülipalav, vähemasti leidus järvekesi kus end värskendada ja kui kuumus oli kõige hullem ja vesi otsakorral, siis viis tee meid ühe iidse varemetes oleva õigeusu kiriku varemete juurde, kus paar munka askeldasid ja meile kohe lähima kaevu kah kätte juhatasid, kust sai tol hetkel kõige hinnalisemat asja maailmas ehk puhast külma vett.

Varsti peale seda saabusime sõjaväebaasi juurde, kust parasjagu paar veokakastitäit noori kuumast nõrkevaid ajateenjaid välja veeres. Kui aus olla siis nägid nad just sellised tšuktsid ja mongolid välja, nagu oleks nad just sealtsamast mägedest võrguga kinni püütud ja ülimalt vastumeelselt sinna kasti topitud ja alla toodud. Natuke pingutust veel ja olimegi oru põhjas kulgeval maanteel, kui seda vanaldast kolme meetri laiust asfaltilinti nii kutsuda võib. Ja nagu juhus juba meile häid kaarte kätte mängib mürises nurga tagant välja ka seal teel paar korda päevas sõitev bussiloks, mis meid oma aeglusest hoolimata üsna kähku Bachisaraisse tagasi toimetas. Tolleks hetkeks kah juba õhtu lähenes ja väsimust oli matkast kogunenud juba ülivõrdes. Plaan oli jääda sinnasamma lähedusse ööseks aga nagu plaanidega ikka kombeks, ei pea need paika. Ehk siis juhtus nii, et peale netipunkti külastamist pooleteiseks tunniks ja rongiotsa Simferopolisse ja hääletamist Krasnoperekopskisse avastasime endale telkimiskohta otsimas juba peaaegu 200km esialgselt planeeritud kohast kaugemal.


Seda otsides tulid pimeduse katte all vastu kaks meest miskit rasket metallikolakat vedades, meie lähenedes pandi see maha ja varjati oma nägusid meie eest. Metallivargad, mis seal muud. Igatahes mina neid noomida ei viitsinud. Öösel aga hakkas Liisbetil paha ja siis ta istus pool ööd telgist väljas. Hommikul hakkas mul kah. Selge, miskit jama oli söödud-joodud sisse. Igatahes tuli enesetunde kiuste edasi liikuda Odessa suundas. Paar autot hiljem olime miskis tundmatus maanteeääreses kohutava enesetundega ja päiksesepiste äärel, see segu andis kokku selle, et seista enam ei suutnud ja vajusime tee äärde miski puu alla pikali ära. Päris kohutav oli olla, igatahes mõni tund hiljem oli juba talutav ja saime ülipika otsa rekkaga, kuskil 6 tundi sõitu ehk 300km (keskmine liikumiskiirus on siin halbade teede ja linnade tõttu 50km/h ringis). See ots viis meid läbi Odessa sadama, kus oli vaja treilerilt konteiner maha tõsta ja peale seda viidi meid lääne suunas Odessast välja õige maantee äärde. Sinna me ka ööseks jäime. Pimeduse katte all astus Liisbet muidugi lehmakoogi sisse ja ma sain oma päeva tipphetke sellest. Öö möödus hästi, hoolimata sellest et telk maantee servast vaevu kümmekond meetrit oli ja miski neid ei varjanud. Hommik jätkus vanaviisi, rekkad ja autod üksteise järel kuni Moldovani ja sellest läbi Rumeenia piirini. Moldova on küll üks puruvaene koht nagu Ukrainagi, aga suhtumine ja õhkkond tundus seal märksa parem. Igatahes sealt Rumeenia piirilt õnnestus meil püüda auto, oli juba alguses kahtlane, sest juht hakkas peale ukse avamist meile miski kommunistliku partei flaiereid ja jama jagama. Igatahes lõpuks kui olime autosse saanud siis hakkas eht KGB-lik ülekuulamine, ainult pommitas ja pommitas küsimustega ja ülistas nõukogude reziimi ja muudkui korrutas, et tema on ohvitser. Isegi piirivalvureid tüütas sellega. Ja ku sõiduks läks siis sõitis nagu segane, ausõna kõige kohutavam juht keda ma iial näinud olen, rikkus raskelt kõikvõimalikke reegleid ja tekitas lugematu hulga üliohtlikke olukordi. Kuni siis lõpuks peatus natuke enne Bukaresti ühes kiirteeäärses bensiinijaamas ja käskis meil talle maksta 30 eurot, sellest me loomulikult keeldusime, igatahes sai ta päris tigedaks ja tahtis meile politsei kutsuda aga peale seda kui ütlesime, et kutsugu pealegi, siis ei tahtnud ta enam kutsuda ja tegi varsti minekut. Natuke hiljem olime juba rekkal, mis viis meid Bukaresti piirile. Aga kuna oli juba öö ja Bukarest on ca 2 miljoni elanikuga hiigellinn siis piirilt keskklinna, kust me hosteli oleksime pidanud leidma oli ikka ilmatu palju maad siis vantsisisme ja hääletasime kesklinna suunas, kuni üks võttis meid peale ja trammi lõpp-petusesse ära viis, seal sai trammijuht ära rägitud ja lubas meil ilma piletita sõita sest kohalikku valuutat pileti ostmiseks meil polnud. Kesklinnas sai wifit püütud ja lähima hosteli asukoht välja selgitatud, see üles otsitud ja sinna magama kobitud kell kaks öösel. Hommiku tutvusime natukene põrgukuumuses linnaga. Termomeetrit pole ette jäänud aga varjus voolab higi ojadena. Ja Eesti hetkeilmaga olen ka kursis, ilm.ee vaatamine ikka tekita muige ja reaktsiooni, et see-pole-lihtsalt-võimalik. Head kehva suusailma teile. Hüppasime aga rongile ja sõitsime Transilvaaniasse Brasovi linna, ülikaunis keskaegne linnake mägedes. Siin oleme ühe öö puhanud ja uhkame teise veel.

Transilvaania mägedes elavad kuulujuttude kohaselt pooled Euroopa karud ja hundid. Seetõttu pidasid kohalikud igasugust telkimist või õhtul-öösel mägedest uitamist üliohtlikuks. Öösiti pidavat loomad ka mägedest alla tulema asulatesse toitu otsima.

Muidu üle kümnekonna Ukrainas veedetud päeva jooksul ei kulunud isegi tuhandet krooni ja isegi koonerdama pole pidanud.