Öö sahtlis ja Odessa

Peale vähest hostelis hingetõmbamist suundusime hostelist saadud kaardi ja nõuannete põhjal linnaga tutvuma. Alustasime suveniiriturust, kus midagi väga põrutavat müügil polnudki, põrutavat selles mõttes, et mida varem näinud poleks. Põrutamiseks kõlbavat aga küll, nimelt miski ogaline puunui, mida igas putkas müüdi, oli see nüüd naistele kinkimiseks, et kui mees joomase peaga koju tuleb, et saaks kolakat anda või mis otstarbel see jääbki selgusetuks.
Olen ma juba maininud, et Ukraina on naeruväärselt odav koht? Vist mitte, turg oli isegi kallis võrreldes muuga, meie rahas maksis enamik asjakesi ca 20 krooni. Hinnavõrdluseks marsasõit Lviv'i sees 1,5 grivnat (kurss 1 grivna=1,5 krooni) ehk 2,25 meie raha, Trammisõit 1 grivna, terve Ukraina atlas (88 lehekülge) 21 grivna, öö hostelis 120 grivnat (keskmine hinnaklass), poolteist liitrit gaseeritud vett 4 grinat ja neli tundi (300km) rongisõitu (mida ma praegu kirjutamise hetkel sõidan) mugavas vooditega pikaaarongis 70 grivnat.
Igatahes Lviv'ist jäi mulle vägagi positiivne mulje selle jalutamise põhjal, vanalinn on arhitektuurlisi pärle täis ja ei näe välja üldse slaavilik, ajaloo põhja on tegemist väga lääneliku linnaga Ukrainas. Siis jällegi vihmamärjana hostelisse tagasi ja kauaoodatud kuuma dušši alla, puhtalt see dušš juba oli seda ööbimise raha väärt. Peale pesemist-kasimist sai ülejäänud hosteli rahvaga tutvutud, igati vinge punt. Ja natuke hiljem juba sättisime end teele miski peokoha poole mida hostelipidaja reklaamis kui underground kohta millele väljast ükski silt ei viita ja sisenemiseks peab salasõna teadma. Kõlas huvitav, reaalsus oli natuke teine kui ettekujutus aga ikkagi huvitav. Underground vihjas sellele, et see asub keldris, aga see selleks, baar oli Ukraina metsavendade-partisanide stiilis kujundatud kogu iseloomuliu atribuutikaga, rahvast oli hulka ja meeleolu üleval, laudade vahel liikus akordioni-viiuli kooslus, kes mängisid muudkui rahvuspatriootilisi laule, millele iga õige ukrainlane muidugi kaasa laulis, meie loomulikult sõnu ei teadnud. Ja kui tekkis kahe loo vahel hetkeline paus kõlas rahva hulgast hõige “Slava Ukraini” (meie keeli “Elagu Ukraina” vms, seesama oli ka salasõna uksest sisse pääsemiseks). Ja kui keegi peaks iial Lviv'i sattuma ja soovib sinna minna siis koht asu linna raekoja platsis (Rynok square, inglise keelsel kaardil) maja number 14 keldris. Igatahes väga stiilne ja vinge koht otse vanalinnas ja hinnas olid ka odavad, kogu meie laudkonna (6 inimest) arve terve õhtu peale tuli koos kõigi söökide ja jookidega alla 100 grivna. Kvaliteetne õlu oli näiteks 12 grivnat, jurapoolne 8 grivnat. Igatahes peale kojutaarumist, magamis ja homikusi toimetusi lahkusime täna hommikul raudteejaama suunas ja nüüd logistame rongis tundmatuse suunas.



Eelneva lõigu kirjutamisest on möödunud ca 12 tundi (hetkel on laupäeva öö vastu pühapäeva), vahepeal jõudis meie rong linna mille nime ma mainima ei hakkagi, sest see linn on lihtsalt nii mõttetu koht. Siia tulime ainult selle pärast, et siit kuidagi Kamjanets-Podilskisse saada, mis on väga ajalooline ja kaunis linn. Igatahes ilm oli natuke näruvõitu ja sinnasaamine ka väga lihtsaks ei osutunud, seega küpses hoopis mõte Odessasse hääletamise asemel sinna rongiga sõita, hind oli kah superluks (70 grivnat 8 tunnise öörongi eest, kus saab voodis linade vahel magada ja puha). Asjal oli ainult üks aga, nimelt olid kõik rongid peale viimase välja müüdud. Ja viimane väljub siit öösel kell 1:20, ehk hetkeseisuga natuke enam kui poole tunni pärast. Kuna aga piletite ostmise ajal oli kell aga vaevu pealelõuna siis tuli oma kümme tundi aega surnuks lüüa. Mida muud siin ikka teha, läksime linnaga tutvuma, kuna aga ette oli teada, et ega siin linnas nagunii midagi väga näha pole, siis suuri lootusi ei hellitanud. Ega polnudki. Ja paar tundi hiljem olime raudteejaamas tagasi ja sellest ajast saati oleme 8 tunni vältel siin aega surnuks löönud. Loodetavasti oleme kolmveerand tunni pärast juba linade vahel ja loksume Odessa suunas, et siis seal Musta mere rannikul kell üheksa ärgata :)
Jälle ajahüpe kirjutamises. Nüüd on juba pühapäeva lõuna ja asume juba hommikust saati Odessas. Öösel sai siis rongile mindud, parajas kitsikuses magavate inimeste vahel voodi ülesse tehtud ja magama kobitud. Mõlemad olime ülemistel naridel, ruumi oli sama vähe kui sahtlis ja madrats erilist pehmendust ei pakkunud, hommikuks olid puusanukid valusad, aga hullu polnud, puhata sai küll ja alla kah ei kukkunud öösel. Nüüd siis oleme linnapeal mõnda aega ringi tuterdnud ja praegust tõmbame kohvikus hinge ja otsime Couchsurfingust järgmist öömaja.
PS! Odessasse jõudmisega sai reisi esimese sihtmärk saavutatud, olime jõudnud Musta mere äärde.

Odessas rongilt maha tulemas

Odessa tüüpiline "rand"

Hoog on sees

Jätkame siis sealtkohalt kust eelnev jutulõng katkes. Nimelt oli teisipäeva 26nda mai õhtu ja asusin ma Pärnu linnas Eesti maal. Praegu mõeldes tundub see üliammune minevik, olgugi et reaalselt on möödas kolm ööpäeva. Aga nende kolme öö ja päevaga jõudis paljugi juhtuda.
Sai siis Terjega kohtutud ja mõnus õhtupoolik tema ja ta korterikaaslasega linnapeal veedetud. Öö ära magatud ja hommikul teele asutud. Kahkesa paiku Tallinnast startinud Liisbet jõudis ka juba enne kelle kümmet Pärnu ja hetk hiljem peale kiiret varude täiendamist olime linnaliinibussis ja vurasime Raeküla poole, päike praadis ja tuult polnud ollagi. Vaevu mõne hetke pärast auto juba seisis ja sõit oli alanud, ning kestis kohe peaaegu Riiani välja. Paar kaubiku-küüti edasi olime juba Riia ringi lõunapoolses servas ja hetkega oli küüt ka Kaunasesse olemas, sõit oli pikk ja too juht oli meie jaoks ka viimane inglise keele oskajast juht, seetõttu sai arutatud kõikvõimalikel eluolulistel teemadel. Enne Kaunast aga kerkisid taevasse halbatõotavad pilved. Ja natuke peale autolt mahasaamist ja hääletamist juhtuski kardetu. Igatahes peale tunnist Statoilis kuivamist ja riiete väänamist sõit jälle jätkus sügavale Marjampolisse tagaurgastesse (klassikaline juhi poolt ma-tean-head-hääletamise-kohta-juhtum). Sealt peale natukest ekslemist saime tagasi Via Balticale ja kohe küüt Augustowini (Poola) välja. Kuna oli ka suht pime juba siis otsisime endale telkimiskoha ja magasime öö ära, suht külm öö oli. Igatahes hommikul seiklesime jällegi õige teeotsa peale ja alustasime hääletamist. Koos meiega alustasid tööd ka kohalikud teeparandajad kes ühe ringteele suubuva põhisuuna hommikusel tipptunnil pooleldi kinni panid, ehk teisisõnu ajasid olulise ringtee täiesti umbe, autosid oli miljon ja ükski neist ei liikunud. Tasapisi vahepeal jälle liikus kah, igatahes lõpuks saime auto ja tollega Bialystoki teise serva välja sest roolis olnud vanamees oli nõnda lahke et sõidutas meid läbi suure linna (300 tuhat elanikku) ja siis sõitis ise tagasi. Mõni hetk hiljem juba seisis rekka ja sõit algas Lublin'i ja kolm-neli tundi hiljem olime seal kohal. Lublin oli siis ka esimene koht kus me siis turistitasime ja vanalinnas ringi kondasime, väga soovitan sinna sattuda.


Oli ka plaan jõuda ööseks Lviv'i Ukrainas aga kuna oli juba kauge pealelõuna siis kiskus asi kahtlaseks, igatahes sõitsime linnaliinga kähku linna piirile ja peatasime järgmise auto, mis pidigi Lvivi minema. Juht Igor oli tore tegelane, jutustas ja tegi huumorit. Saabus kauaoodatud Poola-Ukraina piir. Igor ütles kohe, et Poola poolel jama pole, näitasime paari putkaaknasse dokumenti ja oligi korras. Samas Ukraina poole kohta ütles, et seal saab jama olema. Me muidugi mõtlesime, et mis jama seal ikka olla saab. Aga Igoril oli õigus. Kahjuks. Algas muidugi suht rutiinselt passid-immigratsiooiankeet jne. Meie saime endiga kõik korda aga temal on midagi nihu, mis täpselt, sellest meie sotti ei saa, ise ta ei räägi ja piirivalvurid ka mitte. Igatahes kange sõnasõda ja jama seal toimus. Mis täpselt jäigi lõpuni arusaamatuks, meie passe taheti vahepeal jälle näha ja siis oli mingil põhjusel vaja, et mina autot juhiksin sest Igor ei saa või ei tohi. Igatahes üks vägev absurditsirkus kestis oma paar tundi Ukrainasse sisenemisega, asi kiskus nii absurdiks kätte et ma ei suutnud enam naer tagasi hoida saa enam aru kas see on unes või ilmsi. Igatahes peale hulka jändamist otsustati meie auto tagasi Poola kupatada (koos meiega). Ametlikult väljusime Ukrainast, ehk tegime ringi ümber piiriputka ja saime lahkumistemplid passi. Kästi autoga siseneda miski 30km lõuna pool oleva piiriunkti kaudu. Absurd. Igatahes kui me olime siis Ukrainast juba väljunud ja Poola veel mitte sisenenud ehk sellel vahepealsel eikellegimaal siis sai meil kõrini ja võtsime oma asjad ja kobisime autost välja et ise jalgsi Ukrainasse siseneda ja piir lõpuks ületatud saada. Oli jälle hulka seletamist piirivalvuritega, et mis lugu ja miks nii ja kes te olete ja mis te üldse Ukrainast tahate. Lõpuks jõudis asi selleni välja, et tegelikult piiri jala ületada ei tohi. Autot oli vaja. Selle peale üks muhedama olemisega tegelinski lähenes ühele tühjale järjekorras olevale autole ja andis juhile käsu meid Lviv'i viia. Millele too ka vastu ei vaielnud. Nüüd läks kõik kenasti ja olime nagu naksti üle piiri. Jah, meil kummalgi õnnestus passi saada kolm ühe ja sama kuupäevaga templit sisenemine, väljumine ja uuesti sisenemine. Absurd. Igatahes peale enesetapjalikku kihutamist öisetel Ukraina maanteedel, kus teepind on nagu kuumaastik ja teeservad helkuriteta inimesi täis jõudsime edukalt Lviv'i piirile. Kell oli kesköö ja linnas kellegi juurde meil minna olnud. Ehk jäime sinnasamma linnapiirile vähe varjatumasse kohta telkima. Öösel ja hommikul sadas vihma, seetõttu me enne kelle kümmet ka telgist välja ei roninud. Lõpuks väljudes selgus et oleme parajas nõgesepuhmas (seda sai juba pimedas käsikaudu telki ülesse pannes tuntud) ja sipelgapesadest ümbritsetud. Lehm oli kah kümnekonna meetri kaugusel ketis. Igatahes sealt seiklesime kesklinna ja kondasime ringi senikaua kuni ära väsisime ja siis otsisime söömakoha kus sai peale söömist mõelda, sest täis kõhuga tulevad ikka paremad mõtted. Ja mõtte oli selline, et kuna ilm nii sant on siis jääme tulevaks ööks hosteli. Ja siin me nüüd oleme. Lviv'is istume hostelis ja ootame homseks paremat ilma, et saaks jätkata.
PS! Metsloomad teel liiklusmärke teate, see kus kits hüppab? Läti kitsed on kõhnad ehk näljased, Leedus on paksud, Eestis on enamvähem tõetruud ja Poolas on kandilised. Poolas on lehmadel udarad ka kandilised. Ukrainas pole selliseid märke veel kohanud.
Kokku siis juba 1365km

Tartu-Pärnu

Tänase päeva marssuut on edukalt läbitud, paras kolm tundi ja kolm autot hiljem olen jõudnud Pärnusse ühe minu jaoks tundmatu nimega pargi pingile, purskaev suliseb ja päike soojendab selga. Helistasin ka mõned hetked tagasi Terjele kellega ma siin kokku saama peaks ja kelle pool tänase öö mööda saadaks, aga ta ei vastanud, ju on ametis millegagi. Senikaua passin siin tarvitan wifit mida Pärnu linn lahkelt jagab mulle ja minu läpakale. Ja homme jõuab siis Liisbet ka Pärnu ja siis põrutame edasi.

Ja minuga kontaktisaamiseks on kõige kindlam email edgar.prass@gmail.com (telefon funktsioneerib kah, aga maksab rasket raha)

Tänane teekond 170km

Minek

Kott pakitud, toast välja kolitud ja mahajääv vara hoiule paigutaud, üks ratas isa hoolde antud ja teine turvaliselt keldris, tervisekindlustus tehtud, kaardid olemas ja eeltöö tehtud. Reisikaaslane Liisbet on ka olemas, et seltsis ikka segasem oleks. Siiajäävate sõpradega hüvasti jäetud. Mis seal siis ikka, aeg on minna. Ja kunagi on aeg tulla. Ärge siis senikaua võõraks jääge.

17280 minutit

Unustage need eelnevad plaanid ära, esialgu neist vähemasti asja ei saa. Aga nende 17280 minuti pärast pühin ma kõigi eelduste kohaselt kodumaa tolmu jalgadelt mõneks ajaks. Kuhu minek, seda ei ütle, saate siit ise jupikaua lugeda. Ja need, kes teavad ärge mitteteadjatele öelge, hoiame natuke põnevust. Nüüd aga saate natukene matemaatikat teha neid minuteid päevadeks teisendades. Püsige lainel :)