Lõppvaatus?

Saigi seal baaris kella kaheni aega surnuks löödud ja kõrvallauas kisavaid hispaanlasi välja kannatatud. Emalt sain ka ülekandega natukene finantsi, et bussipiletid koju osta, minu oma eelarve ajas see tagasitulek lõhki. Sain seal baaris tuttavateks mõnede kohalike noortega, kes ka öösel natuke kodutud olid, sest nende ühika komandant ei lase pärast keskööd isegi oma ühika elanikke isegi sisse. Nii me siis passisime väljas, ajasime loba ja värisesime külmas. Kuskil kella nelja aegu läksid nad kodu poole ära, kavatseid kuuekesi end oma väikesesse autosse magama pressida. Kõndisin veel pool tunnikest mööda inimtühja Kaunase vanalinna ringi, et sooja sees hoida, istuma jäädes poeb külm kohe kontidesse. Seljakott aitab ka selga hästi soojas hoida kui see on kenasti vastu selga, käed ka põue ja aeglaselt ringi kõndides on ka nulli kraadi juures talutav olla. Lõpuks ikkagi väsimus murrab ja on korraks vaja silm kinni lasta, leidsin ühe kõrvalisema kohakese ja keerasin seal end kerra miski poole viie aegu. Pool tunnikest und, soojendusvõimlemine ja siis veel mõned lühikesed unetsüklid soojendusvõimlemistega kordamööda. Lõpuks hakkas valgenema ja siis ajasin jalad alla, sest see võimlemine enam piisavalt sooja ei andnud magamiseks, päikesetõusu hetk on öö kõige külmem hetk ja siis oli isegi härmas muru märgata. Vantsisin tunnikese ringi ja siis ronisin siia kohvikusse diivanile kohvitopsi ette sooja internetti. Päike on ka juba kõrgel ja vaid viie tunni pärast väljub buss, mis mind läbi Riia koju viib. Hetkel oskan ma tahta ainult kahte lihtsat asja, ühte kuuma dušši ja siis omas voodis ööpäev maha magada, nii vähe ongi õnneks vaja.
Sain ka lõpuks korralikult internetile ligi, et tõdeda, et ma pole kaugeltki mitte ainus sellises olukorras.