Vol. 2 ehk siis kui asjad hakkavad minema teisiti kui esialgu planeeritud.

Neljapäeval nende eelnevate ridade kirjutamise ajal olid asjad kenasti paigas. Juhtumisi saatsin öömaja leidmiseks couchrequesti Viragi endisele poiss-sõbrale, sain positiivse vastuse kah. Millalgi pärastlõunal jõudsin nende elamisse, vaatepilt mis mulle avanes sisaldas nelja erinevas ärkamisfaasis noormeest, kes kõik olid pohmellis, ohtralt taarat, rämpstoidu pakendeid, suitukonisid ja muud teemasse kuuluvat. Aga jah, eks selle eest hoiatati mind juba ette ka ja ise ma olin nõud. Ega ma neid ei süüdistagi milleski. Pärast esimest tervitusõllet läksime kontorisse ehk siis tegelikult baari, kus sealse kiire internetiühenduse abil tööd tehakse ehk siis tegelikult online-pokkerit mängitakse. Just sellega teenivad need härrased elatist. Vajusin ka ninapidi arvutiekraani, vahepeal õlut manustades taustaks miski psühhodeetiline (mõtlesin selle sõna vist välja) muusika mängimas. Läks vähe aega kuni saabus miski deliiriumilaadne paranoiline ja ülinärviline olek (kolme õlutki polnud joonud). Lisaks sellele sain teada, et selle pagana vulkaanist tingitud tuhapilve tõttu on minu lennu ära jäämine enam kui kindel. Mis ajas mind veelgi enam ärevusse.
Seetõttu pole mul mõtet minna Bratislavasse või veel rumalam, lennata sealt Milan Bergamosse. Ja seal avastada, et tegelikult ma Riiga lennata ei saa ja mööda maad on kodu pagana kaugel.
Seetõttu hakkasin järgneval hommikul häälega Budapestist Eesti poole tulema. Aeglaselt sain Ungarist välja ja siis veel sama aeglaselt läbi Slovakkia. No mitte ei ole hästi ja kiiresti läbitav maa. Aga toredaid ja lahkeid juhte oli ikkagi mitmeid. Kes oli abivalmis, kes jutukas ja kes muidu pakkus oma kodu ööbimiseks. Ühise keele leidmisega oli ka huvitav, inglise, saksa ja vene keeli osatakse siin enam-vähem võrdselt, enamasti oligi vestlus nende kolme segu. Nüüd õhtupimeduses olen Slovakkia-Poola piiril. Tänaseks planeeritud tagasihoidlikust 700km'st läbisin vaevu 300km, häbiväärne. Nii kehva päeva pole mul Hispaania aegades saadik olnud, siis õnnestus rekordiks saavutada 60km häälega läbitud maad päevas. Väljas on külm ja pime, istun suvalises baariurkas ja ootan hommikut.
Krakowi on 100km, Warszawasse ca 400km ja koju ca 1300km. Homseks õhtuks Leetu jõuan on hästi jõutud. Tuju igatahes on nullis ja natukene madalamal veel, sest planeerisin täna Warszawasse jõuda ja homme (laupäeva) õhtuks koju.

Viimased täiendused: Pärast ühte kohutavaimat ööd minu elus (detailidesse ei taha laskuda praegu) hakkasin hommikuvalguses edasi hääletama ja nägin asju millest rääkida ei taha. Praegu olen Krakowi raudteejaamas ja lähen varsti Warszawa rongile.