"Minu Ungari"

Sain siis küüned taha ja läbi loetud sellise raamatukese nagu "Minu Ungari". Autoriks Reet Klettenberg, keda ma ka nii tuttava-staatuses tean. Too tore tütarlaps on nimelt minu korterikaaslase Virági eesti keele õpetaja kellega ma alatihti siin ja seal kokku puutun.
Kuna ma teda isiklikult tean ja Ungariga mul ka isiklik suhe tekkinud on, siis oli tegemist väga põneva ja kaasahaarava lugemisega. Soovitan soojalt kõigile keda huvitab kuidas elu Ungaris ja ungarikeelsetes piirkondades välja näeb :)

Szeged

Szeged on siis Ungari suuruselt kolmas linn (elanikke 170 000), 170km Budapestist lõuna suunas, peaaegu Serbia piiril. Keset puszta't ehk üüratusuurt tasandikku, kus horisont nii kaugele kui silm ulatub täiesti tasane on, selline stepi moodi nähtus. Samuti voolab linnast läbi Tisza jõgi mis on Ungaris suuruselt teine (Doonau järel muidugi) ja oma 1000km pikkuse ja Doonau suurim lisajõgi olemisega on see ikka üks päris suur jõgi. Aga aitab nüüd geograafiast, suur ülikool on ka. See teeb Szegedist ülikoolilinna ja Szegedis elanud-käinud armastavad seda linna "Ungari Tartuks" kutsuda. Lisaks sellele kutsutakse linna veel Ungari päikesepaistelisemaks linnaks, sest seal keset pusztat suurt ei saja.
Võtsime siis Mooniga, kes seal omal ajal pool aastat elas, kätte et lähme vaatame linna üle. Minu jaoks oli see siis esimene külastus Szegedisse. Mõeldud-tehtud ja reede keskpäeval olimegi Budapesti serval pöidlad püsti ja sõit kulges muretult. Kohale jõudes oli ilm veel ilus ja jõudsime natuke ringi vaadata enne kui kui taevaluugid avanesid ja vihma kallama hakkas. Ja jäigi kallama. Ja kallaks ilmsel edasi kui me sinna oleks jäänud. Tulime ikka läbi saju tagasi päikeselisse Budapesti.
Nii palju siis päikeselisemast linnast Ungaris. Läheme tagasi siis kui ilmateade ei luba meid terve nädalavahetuse läbi leotada.

Revolutsiooni aastapäev

Täna 163 aastat tagasi ehk siis 15. märtsil aastal 1848, algas Ungari revolutsioon. Kuna see on Ungari ajaloo üks vähestest hästi õnnestunud (vähemalt alguses) sündmustest siis on tegemist suure püha ja pidupäevaga. Sel aastal langes 15. märts teisipäevale, sellises olukorras tõstetakse töö- ja puhkepäevad kalendris natukene ringi et oleks pikk nädalavhetus. Ehk siis tööinimestel oli laupäev tööpäev ja esmaspäev vaba. Neile kolm vaba päeva, tudengite koolinädal lõppeb nagunii neljapäevaga ehk siis tudengitele suisa viis päeva nädalavahetust :)
Juba mitu päeva tagasi hakkasid tänavapildis inimeste rinda ilmuma kokárda'd (pildil), mis on revolutsiooni sümboliks ja mida ungarlased uhkelt kannavad. Täna on kõikvõimalikud tähistamised igas enesest lugupidavas külas-linnas.
Revolutsioon ise oli siis Habsburgi impeeriumi austerlastest ülemvõimu vastu, mille koosseisus Ungari kuningriik tol hetkel oli. Revolutsioon kasvas kiiresti üle iseseisvussõjaks, kuid suruti juba järgmisel aastal austerlaste poolt maha. Kuid sellegipoolest on täna tegu pidupäevaga :)
Inglise keeles saab selle kohta pikemalt lugeda wikipediast: http://en.wikipedia.org/wiki/Hungarian_Revolution_of_1848
Eesti keelset kirjeldust internetiavarustest silma ei torganud.

Long time no see (ehk hakkaks siia jälle kirjutama)

Kõik juhtub siis kui juhtuma peab. Ja kui pikemat aega siin vaikus valitses siis ju pidigi. Nüüd on igatahes kevad (vähemasti siin) ja algus uus, et siin ka jälle midagi kuulutada. Aeg lendab, pool aastat läinud nagu naksti, kui kuid üle ei loeks ei usuks isegi. Mis selle ajaga siis ka toimunud on? Elu on siin paika loksunud, pole enam "külaline", nüüd ma juba "elan" siin. Linn ja elu on selgemast selgemad ning mõtted ja teod pääsevad igapäeva söö-maga-õpi tsüklist kaugemale. Tutvusringkond on olemas ja tegevusetuse üle kurta ei saa. Kuigi varsti vast saab ajapuuduse üle nurisema hakata. Tarvis jälle tööinimeseks hakata, ega karta oligi, et selle ühe semestri stipendiumiga kahte semestrit nii naljalt läbi ei vea, viimased paarsada eurot on pangakontol. Kui nurisemine juba jutuks tuli siis seda oskavad ungarlased paremini kui eestlased, tegemist on täiesti patoloogiliste nurisejatega, aga mulle nad sellegi poolest meeldivad. Töö leidmine siin muidugi nii lihtne pole, töötuid neil endalgi piisavalt ja minusugune ei oska isegi kohalikku keelt korralikul tasemel. Aga vähemasti progress selle keele õppimisega toimub, lihtsamad igapäevased tekstid on loetavad ja suuliselt/kirjalikult suudan ka end enam-vähem väljendada. Vaatab, mis edaspidi saab, siin on päris hea, Eestisse tagasi enne suve ei kibele.
Elu on ilus siin :)