Budapest-Zagreb. 400km. Rattaga.

Selline oli siis esialgne sõjaplaan. Kolm päeva tundus mõistlik aeg ja ega sellega puusse pannudki. Nimelt oli tahtmine Zagrebi tulla ja üks ratas tahtis ka siia toimetamist, mõeldud-tehtud. Reede hommikul sai Budapestist end veerema lükatud. Nii suure linna kohta õnnestus õige tee linnast välja leidmine suhteliselt lihtsaks. Edasine oli maantee nr 7 (millel jumal tänatud on paraleelne kiirtee, ehk liiklust üle mõistuse palju pole) ja selline üleelusuuruses "Vooremaa", muudkui üles ja alla. Rattaks oli kusjuures tore vana naistekas, ühe käiguga ja puha. Kiirust selline aeglase ülekande tõttu palju ei arenda, kui siis ainult raskusjõu kaasabil. Üle 25km/h seda ainult väntade jõul minema ei sundinud, see-eest allamäge läks oma kaks korda nii kiiresti :) 110km hiljem olin laip mis laip, aga Balatonini olin välja jõudnud. Mis tähendas, et järgmised 70km on tasane, rattatee (rattatee teeb Balatoni järvele tiiru peale) ja tubli taganttuul. Öösel tüütas mind miski tuvastamata lind kelle hääl sarnaneb vanale autosignaalile, selline metalne ja plärisev - väga häiriv igatahes. Kummaline loodus siin, miskid lennuvõimetud "kanad" jooksevad ka looduses vabalt ringi aga inimesi suurt ei karda. Järgmine hommik saigi seda siis uhama kukutud ja juba keskpäeva aegu olidki need 70km ja Balaton selja taga. Balatoni too kallas on katkematu suvilate, hotellide ja randade ahel, mis praegusel ajal veel üsnagi inimtühi on, ettevalmistused saabuvaks hooajaks aga käivad. Jälle maantee nr 7, sedakorda laupäeva pärastlõunaselt meelivalt liiklusvaene ja juba pea 200km Budapestist nagunii ehk päris ääremaa. "Vooremaa" saatis mind kuni Horvaatia piirini välja. Horvaatia piirivalvuri ja minu vaheline dialoog oli umbes selline:
Piirivalvur: Kas sul narkootikume on?
Mina: Ei.
PV: Kui kohe ära annad siis ei tule palju probleeme.
Mina: Ei ole midagi.
PV: Kui leiame siis lähed vangi.
Mina: Tõesti pole midagi.
PV: Kui midagi on siis anna parem kohe ära.
Mina: No ei ole ju midagi.
PV: Otsime sinu asjad läbi.
Mina: Otsige pealegi.
PV: Lähed vangi kui midagi leiame, mõistad?
Mina: Mõistan. Laske aga käia.
(viipab mind edasi järgmise ametniku juurde, et ta läbi otsiks mind, too aga viipab mind omakorda edasi "Dobra!" (hästi) saatel, niipalju siis kogu oma varanduse laiali laotamisest)

Edasi läks tee õige kummaliselt, kuna sinna piirini oli ehitatud uus kiirtee, mis vana maantee kohati enda alla jättis siis tuli seigelda suht mööda külateid kuni niipalju piiritsoonist välja sain, et normaalne teedevõrgustik pihta hakkas. Päeva skooriks jäi umbes 150km. Uni oli magus ja äratus külm ning varajane. Paksus hommiku-udus sai härmatunud telk kokku pandud ja end haige keha vastuargumentide saatel teele lükatud. Pärast tosinat läbitud küla jõudsin Varazdini, ise läbi kui Läti raha ja mäed horisondil, Zagreb teispool neid mägesid. Lõin enese heaolu huvides käega ja kobisin rongile. Keha mul nüüd mõned päevad vihkab mind, et ma teda nii julmalt sundisin need pea 300km nõnda tempokalt läbima. Varasemad tõsisemad sõidud on mul olnud Roheliste rattaretked, kus üle 200km pole sõitnud (päevas max 100km) kolme päeva jooksul, ratas on olnud sobivam, ilma hunniku kraamita rattal ja maastik Eestile omaselt palju sõbralikum. Aga noh, piirid jälle kaugemale nihutatud, paremate tingimuste koosmõjul suudaks rohkemgi.
Aga nüüd läheme mägedesse. Maktama. Kuulmiseni!