Odessast Odessasse ja edasi Transilvaaniasse

Alati enne uue sissekande kirjutama hakkamist võtab väheke meenutamist ja sündmuste tagasikerimst, et jõuda sinnamaale, kus eelmine kirjutamine katki jäi. See aeg oli raegust kirjutamise hetke arvestades eile lõuna ühes Odessa kohvikus, mis praeguseks tundub juba ilmatu aeg tagasi ja kaugel-kaugel. Mis siis eile ikkagist juhtus. Juhtus see, et kümmekond minutit peale CS'i couch requestide laiali saatmist Odessas ööbimiseks otsustasime, et pole mõtet siin Odessas passida ja uhame edasi. Mõeldud-tehtud. Odessa suurusest linnast jõudsime imekähku välja olles end eelnevalt turult vajalikuga varustanud. Põrutasime 150km itta, linna mille üks nime variatsioonidest on Nikolaev (siinkandis on tavaline, et linnaelanik ise kah ei tea milline on tema linna nime kõige õigem kirjapilt). Selle linnakese piiril astelpajude ja muude taimede-puude-põõsaste uinutavate aroomide saatel suikusime soojas suveöös unne. Täna hommikul jätkasime sealtsamast Krimmi suunas loksutamist, peale mõnda autot ja hulka üle kolmekümne temeratuurikraadi olime Simferopolis, Krimmi autonoomse vabariigi pealinnas.

Teel Simferopolisse oli kõik teeäärsed põllud moonidest punased.
Natuke ringituiamist ja istusime maailma pikima trolliliini trolli ja alustasime kahe ja poole tunnist trollisõitu Jalta suunas. Troll ise oli ürgvana ja selliseid ei näe meie pealinna tänavatel juba väga kaua. Kilises, kolises, lonkas ja mölises aga edasi liikus, hüppasime maha Aluštuas, linnake Krimmi lõuna poolses servas mere ääres oolel teel Jaltasse.

Selgus et mul on väike kõhutõbi, aga pole hullu, see seiklust ei takista. Kuna õhtupoolik oli ka juba käes otsisme mäenõlvale telkimiskoha ja teeme siin lõket ja sööme. Kuu särab taevas, sääski ega muid segavaid mutukaid pole, ainult paari hormoonidest pimestatud siili peavad mõne meetri kaugusel põõsas armumängu ja ei lase end meist segada.

Siinkohal tuleb aga kirjutamise osas suurem paus sisse ja edasist meenutan ma alles praeguses hostelitoas peaaegu nädalakese tagantjärgi. Peale toda meeldivat õhtut-ööd sai ühe lähedaloleva niisama seisva kõrgepingeposti otsa ronitud et paremat vaadet naurida, sest all piiras seda koguaeg mets. Vaade oli ronimist ja roosteseid käsi-riideid väärt.

Kuna kaardil oli linn mere ääres ja slaavi päritolu keskklassi rannapuhkajatest kah puudust polnud siis tähendas, et linn peab olema kuurort. Ja kui on siis on ka rand ja seda me otsima läksimegi. Ja nagu karta oligi oli tegemist betoon-rannaga, see tähendab, et liivaranda pole vaid on vette viivad betoonist astmed ja natuke ümaraid kive nende peal. Palavust jagus küll aga pilvise ilma tõttu eriti vette ronimine ei ahvatlenud. Sai seal mõned tunnikesed oleskletud ja slaavlikku kõikehõlmavat maitsetust “imetletud”. Paar suveniiri hiljem otsisime juba teed bussijaama tagasi mis oli muidugi paras sekeldus, sest suunaviidad-infotahvlid ja kõik muu seesugune kasulik siinmail ju puudub. Sattusime hoopis vahvasse söögikohta, sõike naeruväärse summa eest kõhu täis leidsime bussijaama kah ülesse, et jätkata samal liinil trollisõitu Jalta suunas. Peaks keegi Krimmi sattuma, siis kordgi soovitan Simferopol-Alušta-Jalta marssuut ürgvana trolliga läbida, ruumi jagub ja palav pole, vaated jagub hulgem, ainult et aega võtab hirmus palju (90km läbimiseks 2,5h).

Jaltas sai ka muidugi Aluštat korratud, ehk läbi bazaaride rägastiku randa seigeldud. Ja randa kui sellist oli seal sama vähe kui eelmises. Oli üks ilmatu pikk ja lai promenaad koos Lenini kuju ja maitsetute meelelahutuslike atraktsioonidega. Mina nüüd ei saagi aru, on siin lihtsalt kõik maitsetu või on slaavi maitse (või selle puudumine) just selline. Igatahes Lenin ära pilastatud ja promenaadi lõppu jõutud turnisime mäkke ja leidsime jälle kena kohakese telkimiseks.

Jällegi kaasnes selge kuupaisteline öö koos lõkke ja siilide armumänguga (neid viimaseid elab siin ohtralt). Hommikul muidugist oli plaan minna bussijaama tagasi, aga noh, nii nagu ilma kaardita ikka juhtub sai kapitaalselt võssa pandud, nii “võssa” kui seda linnas üldse saab, igatahes hea 5-6 tundi vantsisime põrgukuumuses mäkke ja mäest alla oma raskete kottidega. Ei hakka neid kannatusi väga kirjeldama, aga lõpuks me ikka kohale jõudsime ja Simferopolisse jälle trolliga tagasi sõitsime. See on selline mõnus liin, et istud tahapinki maha, ajad jalatsid jalast, toidukoti paigutad ühele poole ja joogipudeli teisele küljele ja sätid end igati mugavaks sõiduks valmis. Tallinna trollis just niimoodi sõitmise mõtet ei tule, ega ju. Kaks ja pool tundi trolli ja pool tundi bussi hiljem olime Bachisarais, Krimmi vanas pealinnas. Seal peatuma ei jäänud vaid haarasime kohe takso mägedesse Bashanovka külasse kust pidi algama matkarada mägedesse. Seal jälle öö järve ääres ja lõke nagu juba kombeks saanud on. Hommikul leidsime ka paar matkaraja tähist ja hakkasime nende alusel minema, need muidugist lõppesid üsna varsti ära ja siis läksime nii kuidas jalad viisid radu valides. Igatahes mägedes oli kaunis ja loomulikult ülipalav, vähemasti leidus järvekesi kus end värskendada ja kui kuumus oli kõige hullem ja vesi otsakorral, siis viis tee meid ühe iidse varemetes oleva õigeusu kiriku varemete juurde, kus paar munka askeldasid ja meile kohe lähima kaevu kah kätte juhatasid, kust sai tol hetkel kõige hinnalisemat asja maailmas ehk puhast külma vett.

Varsti peale seda saabusime sõjaväebaasi juurde, kust parasjagu paar veokakastitäit noori kuumast nõrkevaid ajateenjaid välja veeres. Kui aus olla siis nägid nad just sellised tšuktsid ja mongolid välja, nagu oleks nad just sealtsamast mägedest võrguga kinni püütud ja ülimalt vastumeelselt sinna kasti topitud ja alla toodud. Natuke pingutust veel ja olimegi oru põhjas kulgeval maanteel, kui seda vanaldast kolme meetri laiust asfaltilinti nii kutsuda võib. Ja nagu juhus juba meile häid kaarte kätte mängib mürises nurga tagant välja ka seal teel paar korda päevas sõitev bussiloks, mis meid oma aeglusest hoolimata üsna kähku Bachisaraisse tagasi toimetas. Tolleks hetkeks kah juba õhtu lähenes ja väsimust oli matkast kogunenud juba ülivõrdes. Plaan oli jääda sinnasamma lähedusse ööseks aga nagu plaanidega ikka kombeks, ei pea need paika. Ehk siis juhtus nii, et peale netipunkti külastamist pooleteiseks tunniks ja rongiotsa Simferopolisse ja hääletamist Krasnoperekopskisse avastasime endale telkimiskohta otsimas juba peaaegu 200km esialgselt planeeritud kohast kaugemal.


Seda otsides tulid pimeduse katte all vastu kaks meest miskit rasket metallikolakat vedades, meie lähenedes pandi see maha ja varjati oma nägusid meie eest. Metallivargad, mis seal muud. Igatahes mina neid noomida ei viitsinud. Öösel aga hakkas Liisbetil paha ja siis ta istus pool ööd telgist väljas. Hommikul hakkas mul kah. Selge, miskit jama oli söödud-joodud sisse. Igatahes tuli enesetunde kiuste edasi liikuda Odessa suundas. Paar autot hiljem olime miskis tundmatus maanteeääreses kohutava enesetundega ja päiksesepiste äärel, see segu andis kokku selle, et seista enam ei suutnud ja vajusime tee äärde miski puu alla pikali ära. Päris kohutav oli olla, igatahes mõni tund hiljem oli juba talutav ja saime ülipika otsa rekkaga, kuskil 6 tundi sõitu ehk 300km (keskmine liikumiskiirus on siin halbade teede ja linnade tõttu 50km/h ringis). See ots viis meid läbi Odessa sadama, kus oli vaja treilerilt konteiner maha tõsta ja peale seda viidi meid lääne suunas Odessast välja õige maantee äärde. Sinna me ka ööseks jäime. Pimeduse katte all astus Liisbet muidugi lehmakoogi sisse ja ma sain oma päeva tipphetke sellest. Öö möödus hästi, hoolimata sellest et telk maantee servast vaevu kümmekond meetrit oli ja miski neid ei varjanud. Hommik jätkus vanaviisi, rekkad ja autod üksteise järel kuni Moldovani ja sellest läbi Rumeenia piirini. Moldova on küll üks puruvaene koht nagu Ukrainagi, aga suhtumine ja õhkkond tundus seal märksa parem. Igatahes sealt Rumeenia piirilt õnnestus meil püüda auto, oli juba alguses kahtlane, sest juht hakkas peale ukse avamist meile miski kommunistliku partei flaiereid ja jama jagama. Igatahes lõpuks kui olime autosse saanud siis hakkas eht KGB-lik ülekuulamine, ainult pommitas ja pommitas küsimustega ja ülistas nõukogude reziimi ja muudkui korrutas, et tema on ohvitser. Isegi piirivalvureid tüütas sellega. Ja ku sõiduks läks siis sõitis nagu segane, ausõna kõige kohutavam juht keda ma iial näinud olen, rikkus raskelt kõikvõimalikke reegleid ja tekitas lugematu hulga üliohtlikke olukordi. Kuni siis lõpuks peatus natuke enne Bukaresti ühes kiirteeäärses bensiinijaamas ja käskis meil talle maksta 30 eurot, sellest me loomulikult keeldusime, igatahes sai ta päris tigedaks ja tahtis meile politsei kutsuda aga peale seda kui ütlesime, et kutsugu pealegi, siis ei tahtnud ta enam kutsuda ja tegi varsti minekut. Natuke hiljem olime juba rekkal, mis viis meid Bukaresti piirile. Aga kuna oli juba öö ja Bukarest on ca 2 miljoni elanikuga hiigellinn siis piirilt keskklinna, kust me hosteli oleksime pidanud leidma oli ikka ilmatu palju maad siis vantsisisme ja hääletasime kesklinna suunas, kuni üks võttis meid peale ja trammi lõpp-petusesse ära viis, seal sai trammijuht ära rägitud ja lubas meil ilma piletita sõita sest kohalikku valuutat pileti ostmiseks meil polnud. Kesklinnas sai wifit püütud ja lähima hosteli asukoht välja selgitatud, see üles otsitud ja sinna magama kobitud kell kaks öösel. Hommiku tutvusime natukene põrgukuumuses linnaga. Termomeetrit pole ette jäänud aga varjus voolab higi ojadena. Ja Eesti hetkeilmaga olen ka kursis, ilm.ee vaatamine ikka tekita muige ja reaktsiooni, et see-pole-lihtsalt-võimalik. Head kehva suusailma teile. Hüppasime aga rongile ja sõitsime Transilvaaniasse Brasovi linna, ülikaunis keskaegne linnake mägedes. Siin oleme ühe öö puhanud ja uhkame teise veel.

Transilvaania mägedes elavad kuulujuttude kohaselt pooled Euroopa karud ja hundid. Seetõttu pidasid kohalikud igasugust telkimist või õhtul-öösel mägedest uitamist üliohtlikuks. Öösiti pidavat loomad ka mägedest alla tulema asulatesse toitu otsima.

Muidu üle kümnekonna Ukrainas veedetud päeva jooksul ei kulunud isegi tuhandet krooni ja isegi koonerdama pole pidanud.