Teel ühest merest teiseni

Pajatan siis jälle väheke, sealt kus pooleli jäi ehk siis Varnast sealoleku esimesel õhtul. Tol õhtul sai veel randa mindud, kuna päike oli juba loojumas siis ujumamineku isu enam polnud, tuiasime niisama ringi ja otsisime teokarpe, suurimad olid kuskil kümmekond sentimeetrit otsast otsa. Peale seda jalutasime tagasi Stefani poole, kus oli valmistatud juba bulgaariapärane suvine õhtusöök- mahlakas tomatisalat juustuga ja kerge juustuga krõbedaks praetud leivaviilud. Soe toit üle pika aja maitses imehea ja juttu jätkus pikemaks. Hommikul võeti meid kohe näpuotsa ja talutati lähimasse pagariärisse, kust sai sooje saiu ja muid asju, nime ma enam ei mäleta aga ostsime miskit traditsioonilist hommikusööki, mõni teadjam oskab ehk nime ka öelda, oli teine kolmnurkne ja lehttaigast ja sisaldas jällegi juustu. Juurde osteti ka miskit jällegi ununenud nimega traditsioonilist jooki. Ega nende võõrkeelsete nimede meelespidamine kerge pole. Igatahes ühest sellest saiast/pirukast piisas, et kõht korralikult ära täita. Samas selle joogiga juba hoiatati, et kas hakkad seda armastama või vihkama, meiega läks kuidagi kahe vahele, kõrist läks ilma ülestulemata alla aga test korda jooma ei hakkaks, oli teine selline kangesti rammus ja toitev aga väga harjumatu maitse ja lõhnaga paksupoolne ollus. Igatahes peale seda sättisime end randa sest Varnas midagi muud teha pole, on vaid pikk rand ja kesklinn, mis vaevu sada aastat ajalugu sisaldab. Küpsetasime end rannas seni kuni päris kibedaks kiskus, selleks ei läinud muidugi üldse kaua aega ja lõpuks saime korralikult ujutud kah Mustas meres. Sättisime sammu ikka kesklinna suunas, midagi seal tõesti näha polnud, ainult uued jalatsid leidsin. Õhtuks tüürisime tagasi korterisse, muuseas seal 16-kordses tornis oleval liftil pole liftikabiinil uksi, on ainult korrustel uksed, ehk sõites tuhiseb ukse koha pealt sein ja korruste uksed mööda, kummaline aga töötas. Bulgaaria külalislahkusele kohaselt oli laud jällegi kaetud ja sõbradki külla kutsutud, üheskoos sai laud tühjendatud ja filmiõhtu tehtud. Hommikul sättisime end tulema, jätsime hüvasti ja lahkusime. Seljakotid seljas ja pagariärist saadud samad saiad hambus ronisime bussi ja väheke hiljem olime linnapiiril. Jällegi juhtus see, mis siin juba hääletades tüüpiline, ei jõua kottigi maha panna enne kui auto seisab. Sõit jätkus lõunasse, Nesebari suunas, tunnike mägesid, teeäärseid “linde” ja muid vaatamisväärsusi hiljem olimegi kohal. Lõunastasime restos ja siirdusime aastatuhandete vanust Nesebari avastama, nagu karta oligi oli antiiklinn selle kõrvalasuva kuurortlinn tõttu kohutav turstilõks. Sellegipoolest oli huvitav aga suht kähku jäime randa lebole ja sealt enne pimeda tulekut ära liikuda ei viitsinud, ehk ööbisime sealsamas tähtede all. Hommiku enne kella kaheksat kui laager oli koos, ega üle tunni peale päikesetõusu magada ei kannata, läksime uuesti linna ringi tuiama, nüüd aga olid varase aja tõttu kõik suveniiriletid kinni ja vaatepilt hoopis silmasõbralikum. Varsti olime juba teeääres tagasi, põidlad püsti ja üsna kohe ka sõidus pealinna Sofia suunas, ilma mainimisväärsete vahejuhtumiteta ka üht hakul sinna jõudsime. Kuna eeltöö põhjal oli teada, et tegu ühe mõttetu suurlinnaga on, siis otsisime kähku sealt tee välja ja lõpetasime päeva ühel künkal paarkümmend kilomeetrit Sofiast Makedoonia suunas. Öö oli vähe jahe ja satikarohke aga telk kaitses mõlema eest eeskujulikult. Hommikul oli aga tükk tegemist, et uuesti küüti saada, keegi eriti ei kippunud soovitud suuna (piirile) sõitma, kuid lõpuks ikkagi õnn naeratas ja saime otse ühe autoga Skopjesse välja. Juhi käest kuulsime palju kohalikust eluolust ja muust, seehulgas ka albaanlaste teemast ja kui õudsate inimestega ikka tegu on. Ehk nii nagu siin Balkanil kombeks, mitmed rahvused vihkavad üksteist. Ilma raskusteta leidsime endale ka suurepärase hosteli koos aiaga, kus diivanitel on hea lebotada ja seda juttu siia kirjutada. Kesk/vanalinnas käisime kah, Palju siin seda sälinud pole, sest mõnikümmend aastat tagasi toimunud maavärin tegi peaaegu maatasa. Suurelt bazaarilt võis leida kõike mida hing ihaldab ja homme läheme ilmselt sinna tagasi, mõte on omale sajakonna krooni eest priimus ja gaasibaloon omandada, Eestis maksaks sama minimaalselt tuhat krooni, aga ega ma siinse kvaliteeti väga ei usu, vast päris kohe katki ei lähe. Ostaks ühe ilusa suure vesipiibu kah aga kurjam kaalub ilmatu palju, et seljas vedada, tuleks hakata pakiga Eestisse saata ja muud sellist tüli tuleks.