Koju

Aga mul tekkis sel Skopjes oleku teisel päeval selline mõte, et aitab kah selleks korraks ja põrutaks jaanikuks koju ja teeks teistele üllatuse. Ja seda ma nüüd teengi, põrutan Makedoonia pealinnast Skopjest rekordkiirusel Saaremaale Sõrve jaanikut pidama. Eile õhtupoolikul astusin selle kuumusest pakatava pealinna räpasest raudteejaamast rongile ja ühinesin paari soomlasest interrailer'iga. Umbes täpselt 12 tundi ja üks kehva unega öö hiljem saabusime Serbia pealinna Belgradi ja juba pool tundi hiljem ja ühtlasi pool tundi tagasi asusime järgmise rongiga Budapesti suunas liikvele. Ees on 8 tundi kuuma rongi. Budapesti jõudmisega oleks esimene kolmandik läbitud, sealt on plaan veel võtta järgmine öörong Krakowisse Poolamaale ja seal hommikul saabudes vaadata kuidas transport edasi liigub, kas rongiga Warszawasse ja sealt siis hääle või bussiga edasi, pigem bussiga, sest hääletamiseks on energia otsas. Kava on 20ndal Pärnus olla ja sealt siis Helikaga saarde sõita ja Maarjale ja Janele üllatust teha. Teoorias on võimalik küll jõuda kui kõik edasine sama hästi klapib kui siiani. Nagunii tähendab Poola jõudmine juba seda, et oled enamvähem kodus.

Paar tunnikest on mööda läinud, võrreldes Skopje-Belgrad rongiga see suisa lendab eelneva kiirus jäi sinna 30-50km/h vahemikku, sel siis sajakilomeetrise tunnikiiruse kanti ja natuke pealegi. Eks maastikupilt on ka vahepeal asendunud Makedoonia ja Lõuna-Serbia mägede asemel Põhja-Serbia lõputu tasandikuga mida katavad silmapiirini põllud ja nende vahel looklev Doonau, kaardi järgi hinnates kestab selline vaade kuni Budapestini välja kuhu me õhtupoolikul jõuame. Vähem kui tunni pärast peaksime ka Serbia-Ungari piirile jõudma, ilmselt viimane piirikontroll sellel reisil, saame lõpuks EU-sse ja Schengenisse tagasi, lihtsustab järgneva umbes kuue riigipiiri ületust märgatavalt. Ja koos selle viimase piiriületusega jäävad ka juba tavaliseks saanud kiriilitsat asutavad riigid seljataha, on ladina tähestik, inglise keelt oskavad inimesed, ühine valuuta ja piirikontrolli puudumine. Need EU hüved teevad reisimist ikka hulka mugavamaks. Siiani pole on olnud vist ainult üks piiriületus, mis võttis alla tunni ja pikim neli tundi.

Piiril läks superkähku ja Budapesti jõudsime vaid kümne minutise hilinemisega võrreldes Skopje rongi kolm tundi hilinenud Belgrad jõudmisega mille tagajärjel ka selle rongi edasine marsruut tühistati ja rahvas teisele rongile paigutati. Viimased paar tundi enne Budapesti jõudmist kujunesid aga parajaks katsumuseks, nimelt murdis kuumus kõike, mis elas, kaasaarvatud meid. Aga higimull oli otsaees ja iga natukese aja tagant pea koera kombel kaugele aknast välja toppimine natuke aitas, väljas see kuum õhk vähemasi liikus. Tund aega poeotsinguid Budapestis tulemusi ei andnud ja soomlased kellega sai juba pea ööpäev koos kupees veedetud läksid ilma veevarudele täiendust saamata oma järgmisele rongile oma teekonnal Viini. Mina aga istusin veel väheke ja ootasin enda oma, nüüd istun siin ja loodan, et need ülejäänud neli inimest kellega ma siin kuuekohalises kupees istun väga kaugele ei sõida ja ma saan end ööseks ikka kuidagi sirgu lükata. et siis natukenegi puhanuna hommikul Varssavis rongilt maha astuda ja asuda teele Eesti poole. Elame näeme, kodu peaaegu paistab ja kuumusest on korda mitu juba üle visanud.

Kupees läks aga päris lõbusaks ja magama ei jõudnud enne kella üht öösel ja siiski oli meid veel kolm kupees. Kuna istmed ei liikinud alla magamisasendisse siis tuli kuidagi risti üle vahekäigu magada, igatahes kuidagi ebamugavuste saatel sai öö hommikusse veeretatud ja Warszawa/Varssav tervitas juba meeldiva hommikuse jahedusega, natuke toitu kõrri, hitchwikist juhised kuidas saada kiiresti ja kergesti parimasse hääletamisunkti kirde/Bialystoki suunal ja ühistranspordiga sinna. Kell oli vaevu kümme hommikul ja hääletamismaraton võis alata, väsimusest alatithti “nokkides” kodu ikkagist lähenes ja peale paljusid autosid, külasid ja linnu olin öösel kella ühe paiku valge suveöö pimedamail momendil hädised 40km Eesti piirist. Kuna edasi tegelikult hääletada polnud mõtet lõin tee kõrvale laagri püsti ja lasin peale enam kuni 50 tundi ärkvelolekut silma looja mõnusal horisontaalsel ja mitteloksuval pinnal. Hommiku kell kuus saabus aga kähku oli aeg end jälle teele seada, et varakult Pärnu jõuda. Väheke aega hommikusi üksikuid autosid püüdes saingi Eesti rekka peale ja sellega otse Kilingi-Nõmme, kus Helika mind peale korjas ja saarde sõitsime. Ja selle hetkega võib vast sellele natuke lühikeseks jäänud reisile punkti kah panna.
Edasist ma siia kirja enam panema ei hakka, see ei lähe enam teemasse. Tunne on igatahes selline, et selle Skopje-Eesti piirist 40km otsaga püstitasin küll omale tõsise rekordi mida maismaatranspordiga ületada, 52 tunniga non-stop sõiduga sai nii ilmatu kogus kilomeetreid läbtud, et seda on endalgi raske uskuda. 26 päevaga sai kokku läbitud 11 riiki.

Täitsa võimalik, et see jääbki viimaseks sellelaadseks backpackimise tripiks, hakkan vist vanaks jääma või on lihtsalt isu täis saanud, aga eriti enam niimoodi tripima ei tõmba.