Hoog on sees

Jätkame siis sealtkohalt kust eelnev jutulõng katkes. Nimelt oli teisipäeva 26nda mai õhtu ja asusin ma Pärnu linnas Eesti maal. Praegu mõeldes tundub see üliammune minevik, olgugi et reaalselt on möödas kolm ööpäeva. Aga nende kolme öö ja päevaga jõudis paljugi juhtuda.
Sai siis Terjega kohtutud ja mõnus õhtupoolik tema ja ta korterikaaslasega linnapeal veedetud. Öö ära magatud ja hommikul teele asutud. Kahkesa paiku Tallinnast startinud Liisbet jõudis ka juba enne kelle kümmet Pärnu ja hetk hiljem peale kiiret varude täiendamist olime linnaliinibussis ja vurasime Raeküla poole, päike praadis ja tuult polnud ollagi. Vaevu mõne hetke pärast auto juba seisis ja sõit oli alanud, ning kestis kohe peaaegu Riiani välja. Paar kaubiku-küüti edasi olime juba Riia ringi lõunapoolses servas ja hetkega oli küüt ka Kaunasesse olemas, sõit oli pikk ja too juht oli meie jaoks ka viimane inglise keele oskajast juht, seetõttu sai arutatud kõikvõimalikel eluolulistel teemadel. Enne Kaunast aga kerkisid taevasse halbatõotavad pilved. Ja natuke peale autolt mahasaamist ja hääletamist juhtuski kardetu. Igatahes peale tunnist Statoilis kuivamist ja riiete väänamist sõit jälle jätkus sügavale Marjampolisse tagaurgastesse (klassikaline juhi poolt ma-tean-head-hääletamise-kohta-juhtum). Sealt peale natukest ekslemist saime tagasi Via Balticale ja kohe küüt Augustowini (Poola) välja. Kuna oli ka suht pime juba siis otsisime endale telkimiskoha ja magasime öö ära, suht külm öö oli. Igatahes hommikul seiklesime jällegi õige teeotsa peale ja alustasime hääletamist. Koos meiega alustasid tööd ka kohalikud teeparandajad kes ühe ringteele suubuva põhisuuna hommikusel tipptunnil pooleldi kinni panid, ehk teisisõnu ajasid olulise ringtee täiesti umbe, autosid oli miljon ja ükski neist ei liikunud. Tasapisi vahepeal jälle liikus kah, igatahes lõpuks saime auto ja tollega Bialystoki teise serva välja sest roolis olnud vanamees oli nõnda lahke et sõidutas meid läbi suure linna (300 tuhat elanikku) ja siis sõitis ise tagasi. Mõni hetk hiljem juba seisis rekka ja sõit algas Lublin'i ja kolm-neli tundi hiljem olime seal kohal. Lublin oli siis ka esimene koht kus me siis turistitasime ja vanalinnas ringi kondasime, väga soovitan sinna sattuda.


Oli ka plaan jõuda ööseks Lviv'i Ukrainas aga kuna oli juba kauge pealelõuna siis kiskus asi kahtlaseks, igatahes sõitsime linnaliinga kähku linna piirile ja peatasime järgmise auto, mis pidigi Lvivi minema. Juht Igor oli tore tegelane, jutustas ja tegi huumorit. Saabus kauaoodatud Poola-Ukraina piir. Igor ütles kohe, et Poola poolel jama pole, näitasime paari putkaaknasse dokumenti ja oligi korras. Samas Ukraina poole kohta ütles, et seal saab jama olema. Me muidugi mõtlesime, et mis jama seal ikka olla saab. Aga Igoril oli õigus. Kahjuks. Algas muidugi suht rutiinselt passid-immigratsiooiankeet jne. Meie saime endiga kõik korda aga temal on midagi nihu, mis täpselt, sellest meie sotti ei saa, ise ta ei räägi ja piirivalvurid ka mitte. Igatahes kange sõnasõda ja jama seal toimus. Mis täpselt jäigi lõpuni arusaamatuks, meie passe taheti vahepeal jälle näha ja siis oli mingil põhjusel vaja, et mina autot juhiksin sest Igor ei saa või ei tohi. Igatahes üks vägev absurditsirkus kestis oma paar tundi Ukrainasse sisenemisega, asi kiskus nii absurdiks kätte et ma ei suutnud enam naer tagasi hoida saa enam aru kas see on unes või ilmsi. Igatahes peale hulka jändamist otsustati meie auto tagasi Poola kupatada (koos meiega). Ametlikult väljusime Ukrainast, ehk tegime ringi ümber piiriputka ja saime lahkumistemplid passi. Kästi autoga siseneda miski 30km lõuna pool oleva piiriunkti kaudu. Absurd. Igatahes kui me olime siis Ukrainast juba väljunud ja Poola veel mitte sisenenud ehk sellel vahepealsel eikellegimaal siis sai meil kõrini ja võtsime oma asjad ja kobisime autost välja et ise jalgsi Ukrainasse siseneda ja piir lõpuks ületatud saada. Oli jälle hulka seletamist piirivalvuritega, et mis lugu ja miks nii ja kes te olete ja mis te üldse Ukrainast tahate. Lõpuks jõudis asi selleni välja, et tegelikult piiri jala ületada ei tohi. Autot oli vaja. Selle peale üks muhedama olemisega tegelinski lähenes ühele tühjale järjekorras olevale autole ja andis juhile käsu meid Lviv'i viia. Millele too ka vastu ei vaielnud. Nüüd läks kõik kenasti ja olime nagu naksti üle piiri. Jah, meil kummalgi õnnestus passi saada kolm ühe ja sama kuupäevaga templit sisenemine, väljumine ja uuesti sisenemine. Absurd. Igatahes peale enesetapjalikku kihutamist öisetel Ukraina maanteedel, kus teepind on nagu kuumaastik ja teeservad helkuriteta inimesi täis jõudsime edukalt Lviv'i piirile. Kell oli kesköö ja linnas kellegi juurde meil minna olnud. Ehk jäime sinnasamma linnapiirile vähe varjatumasse kohta telkima. Öösel ja hommikul sadas vihma, seetõttu me enne kelle kümmet ka telgist välja ei roninud. Lõpuks väljudes selgus et oleme parajas nõgesepuhmas (seda sai juba pimedas käsikaudu telki ülesse pannes tuntud) ja sipelgapesadest ümbritsetud. Lehm oli kah kümnekonna meetri kaugusel ketis. Igatahes sealt seiklesime kesklinna ja kondasime ringi senikaua kuni ära väsisime ja siis otsisime söömakoha kus sai peale söömist mõelda, sest täis kõhuga tulevad ikka paremad mõtted. Ja mõtte oli selline, et kuna ilm nii sant on siis jääme tulevaks ööks hosteli. Ja siin me nüüd oleme. Lviv'is istume hostelis ja ootame homseks paremat ilma, et saaks jätkata.
PS! Metsloomad teel liiklusmärke teate, see kus kits hüppab? Läti kitsed on kõhnad ehk näljased, Leedus on paksud, Eestis on enamvähem tõetruud ja Poolas on kandilised. Poolas on lehmadel udarad ka kandilised. Ukrainas pole selliseid märke veel kohanud.
Kokku siis juba 1365km