Joon alla

Selleks korraks jälle tehtud, asun homme tagasi Eesti poole teele ja kavatsen mõnda aega jälle Eestis püsida.

Nojah

Paistab, et sellest regulaarsest siia kirjutamisest ikka suurt asja ei saa. Eks vahepeal on palju vett merre voolanud, päevad on soojad ja tegevust täis. Vaat et rohkem tegevust kui teha jõuab. Õigepea hakkavad eksamid pihta ja pärast neid tulen tagasi Eestisse. Seda siis ilmselt juuni keskpaigas.

------------------------------

Ja telefon mul töötab (peaaegu) koguaeg. Ei maksa muidugi mind minu Eesti numbritelt kätte saada üritada, nii rikas ma pole et seda siin kasutada. Ikka üks ja sama Ungari number septembrist saati kasutuses +36 70 5903126

Budapest-Zagreb. 400km. Rattaga.

Selline oli siis esialgne sõjaplaan. Kolm päeva tundus mõistlik aeg ja ega sellega puusse pannudki. Nimelt oli tahtmine Zagrebi tulla ja üks ratas tahtis ka siia toimetamist, mõeldud-tehtud. Reede hommikul sai Budapestist end veerema lükatud. Nii suure linna kohta õnnestus õige tee linnast välja leidmine suhteliselt lihtsaks. Edasine oli maantee nr 7 (millel jumal tänatud on paraleelne kiirtee, ehk liiklust üle mõistuse palju pole) ja selline üleelusuuruses "Vooremaa", muudkui üles ja alla. Rattaks oli kusjuures tore vana naistekas, ühe käiguga ja puha. Kiirust selline aeglase ülekande tõttu palju ei arenda, kui siis ainult raskusjõu kaasabil. Üle 25km/h seda ainult väntade jõul minema ei sundinud, see-eest allamäge läks oma kaks korda nii kiiresti :) 110km hiljem olin laip mis laip, aga Balatonini olin välja jõudnud. Mis tähendas, et järgmised 70km on tasane, rattatee (rattatee teeb Balatoni järvele tiiru peale) ja tubli taganttuul. Öösel tüütas mind miski tuvastamata lind kelle hääl sarnaneb vanale autosignaalile, selline metalne ja plärisev - väga häiriv igatahes. Kummaline loodus siin, miskid lennuvõimetud "kanad" jooksevad ka looduses vabalt ringi aga inimesi suurt ei karda. Järgmine hommik saigi seda siis uhama kukutud ja juba keskpäeva aegu olidki need 70km ja Balaton selja taga. Balatoni too kallas on katkematu suvilate, hotellide ja randade ahel, mis praegusel ajal veel üsnagi inimtühi on, ettevalmistused saabuvaks hooajaks aga käivad. Jälle maantee nr 7, sedakorda laupäeva pärastlõunaselt meelivalt liiklusvaene ja juba pea 200km Budapestist nagunii ehk päris ääremaa. "Vooremaa" saatis mind kuni Horvaatia piirini välja. Horvaatia piirivalvuri ja minu vaheline dialoog oli umbes selline:
Piirivalvur: Kas sul narkootikume on?
Mina: Ei.
PV: Kui kohe ära annad siis ei tule palju probleeme.
Mina: Ei ole midagi.
PV: Kui leiame siis lähed vangi.
Mina: Tõesti pole midagi.
PV: Kui midagi on siis anna parem kohe ära.
Mina: No ei ole ju midagi.
PV: Otsime sinu asjad läbi.
Mina: Otsige pealegi.
PV: Lähed vangi kui midagi leiame, mõistad?
Mina: Mõistan. Laske aga käia.
(viipab mind edasi järgmise ametniku juurde, et ta läbi otsiks mind, too aga viipab mind omakorda edasi "Dobra!" (hästi) saatel, niipalju siis kogu oma varanduse laiali laotamisest)

Edasi läks tee õige kummaliselt, kuna sinna piirini oli ehitatud uus kiirtee, mis vana maantee kohati enda alla jättis siis tuli seigelda suht mööda külateid kuni niipalju piiritsoonist välja sain, et normaalne teedevõrgustik pihta hakkas. Päeva skooriks jäi umbes 150km. Uni oli magus ja äratus külm ning varajane. Paksus hommiku-udus sai härmatunud telk kokku pandud ja end haige keha vastuargumentide saatel teele lükatud. Pärast tosinat läbitud küla jõudsin Varazdini, ise läbi kui Läti raha ja mäed horisondil, Zagreb teispool neid mägesid. Lõin enese heaolu huvides käega ja kobisin rongile. Keha mul nüüd mõned päevad vihkab mind, et ma teda nii julmalt sundisin need pea 300km nõnda tempokalt läbima. Varasemad tõsisemad sõidud on mul olnud Roheliste rattaretked, kus üle 200km pole sõitnud (päevas max 100km) kolme päeva jooksul, ratas on olnud sobivam, ilma hunniku kraamita rattal ja maastik Eestile omaselt palju sõbralikum. Aga noh, piirid jälle kaugemale nihutatud, paremate tingimuste koosmõjul suudaks rohkemgi.
Aga nüüd läheme mägedesse. Maktama. Kuulmiseni!

Ungari riiklik sinine matkarada

Ungarlased saavad uhked olla ka ühe vanima pika matkaraja üle oma riigis, nimeks on siis otsetõlkes Riiklik sinine rada (Országos Kéktúra). Tegemist on matkarajaga, mis esmakordselt märgiti maha juba eelmise sajandi kolmekümnendatel ja juhatab matkaja enam kui tuhande kilomeetri jooksul lääne-ida suunal läbi terve riigi ja selle olulisemate (peamiselt looduslike) vaatamisväärsuste juurest. Oma olemuselt on Ungaris mägesid küll vähe, kõrgeim punktki ainult 1014m üle (Lääne)mere pinna, kõigil naaberriikidel on vähemalt kaks korda kõrgemad tipud ette näidata. Enamuse riigist katab tasadik, seda aga see matkarada väldib ja püüab ühest riigi otsast teise jõuda ühelt küngaste grupilt teisele üle minnes. Selle tulemusel koguneb raja 1128km pikkuse juures tõusumeetreid (vertikaalsuunas) enam kui 30 tuhat, mida on ikka päris palju. Igale enesest lugupidavale ungarlasest matkajale on tegemist kohustusliku rajaga, mille läbimisel saab vastata märgi. Raja läbimist tuleb tõendada spetsiaalsesse passi kogutud "kontrollpunktidest" saadud templitega. Miks ma sellest kirjutan? Eks ikka selle pärast, et ma ise ka seda jupiti käia kavatsen. Tervet distantsi pole aega läbida, aga mõned huvipakkuvamad lõigud küll. Üleeile sai ots lahti tehtud ja esimesed 21km läbitud Budapestile kõige lähemal lõigul, mis jääb raja suhteliselt keskpaika. Tervet rada märgi saamise nimel läbides ei pea seda muidugi järjest läbi kõndima, võib käia lõiguti piiramata ajaperioodi jooksul ja suund pole ka oluline. Kuigi enamasti püütakse käia lõike järjest suunal läänest itta. Järgmine nädal saab olema suurem käimine, nii oma sadakond kilomeetrit püüaks ikka läbida, kui mitte rohkem.
Huvilistele kaart kah, et kust see rada siis jookseb: http://www.rp-ddk.extra.hu/Taj_terkepek/orszagos_kektura_terkep.jpg

Debrecen

Asjaolude kokkulangemisel avanes võimalus külastada järjekordset "provintsipealinna". Miks ma neid "provitsipealinnadeks" kutsun tuleneb sellest, et Ungaris on linnade suurusjärjestus natukene kummaline. Suurelt domineerib Budapest oma pea 2 miljoni elanikuga ja metropoli staatusega ning mille ümber kõik keerleb. Suuruselt järgmisena tuleb viiene grupp "provintsipealinu" mille populatsioon on nii umbes 200 tuhat. Nende hulgas suurimana Debrecen (237 tuhat elanikku), mis võib küll olla riigi suuruselt teine linn, aga pealinnale jääb kümnekordselt alla. "Provintsipealinnadel" on ka omadus jaotuda üsnagi võrdselt üle terve riigi. Pärast "provintsipealinnu" on elanike arvu osas tükk tühja maad kuni tulevad kohaliku tähtsusega linnakesed, mille rahvaarv on umbes 100 tuhat või vähem.

Aga tutvustame siis Debreceni. Alustame muidugi minu lemmikust ehk geograafilisest vaatepunktist. Asub teine Ida-Ungaris, linnulennult umbes 200km Budapestist ida poole, Rumeenia piir on kiviga visata. Ja nagu Szegedki laiutab Debrecen kesest üüratut pusztat millel meeter kõrgemat kohta saab naljatlevalt mäeks kutsuda. Pole seal ka mingit kaitsepositsiooni künka või jõekääru näol, mis enamikele vanadele linnadele omane on. Õigupoolest pole seal jõgegi, ega üldse mitte ühtegi veekogu. Lihtsalt linn keset otsatut tasandikku. Umbes nagu Ulaanbaatar Mongoolias.

Oma väljanägemiselt on tegemist õige omapärase linnaga. Päris keskel on jõukas ja suurutsev arhitektuur, aga seda on tõesti ainult keskplatsi ääres. Selle tagant algavad "külatänavad" koos külaliku arhitektuuri ehk madalate tagasihoidlike eramajadega, mis kõigil on suured aiad maja taga. Seda ka kiviviske kaugusel keskväljakust. Ja seal kus "küla" lõppeb algavad "mäed", seda siis sellises Lasnamäe-Mustamäe tähenduses. Üldiselt on väga avara linnaga tegemist, laiad tänavad, aiad, puiesteed, pargid. Väga erinev Budapesti kitsastest tänavatest ja kõrgetest majadest.

Huumorit lisab trammis kostuv tekst, mis kõlab umbes selliselt "Sõidate liinil number 1 ülikooli suunas". Pannes erilist rõhku liininumbrile, olgugi et tegemist on linna ainukese trammiliiniga.
Linna kolm põhilist vaatamisväärsust on Suur-kirik, Suur-jaam ja Suur-mets.

Debrecenist jäi hulka parem mulje kui Szegedist, see aga läheb üldise arvamusega lahku. Ju siis ilus ilm Debrecenis pani selle meeldima rohkem kui sajuse Szegedi.