Ukrainast sai Ungari

(Need lõigud on eri aegadel kirjutatud, seepärast jutulõng päris kokku ei jookse neil omavahel)

Hääletamine Tallinn-Pärnu-Riia-Kaunas-Suwalki läks täitsa edukalt, ainult Suwalkis saime autolt maha linna põhjapiiril ja pidime sealt lõunapiirile kõndima, polnud üldse väike vahemaa. Igatahes esimene öö möödus Suwalki lõunapiiril Põhja-Poolas. Järgmine hommik selgus, et minu poolakast sõber on ikkagi Varssavis ja tekkis ikka tahtmine talle külla ka minna. Aga pikk jutt, sitt jutt mida ma seletada ei taha tõi oma tagajärjeks selle, et Ave keeras otsa ringi ja läks Eesti poole tagasi, mina edasi. Ja siin ma nüüd olen, Varssavis. Mõtlen mida edasi teha sest sai juba siia tuldud ja tobe oleks tagasi ka minna. Ukrainasse igatahes üksi ei tihka minna. Eks näis, mõningad ideed on.
(Varssavi, 22. juuni pärastlõuna)

Üks koht millest ma üle ega ümber minna ei mõista on muidugi Ungari, niipea kui sai selgeks, et Ukraina jääb ära hakkaski mõte Ungari poole kiskuma. Seal on mul põhimõtteliselt ainult üks sõber, Virag. Aga tema on ka Itaalias perega puhkamas. Ikkagi helistasin ja uurisin tema tegemiste kohta, sest ta tahab ka juuli algul Eestisse minna ja selles osas meil tagasimineku ajad klapiksid. Samuti on tal rahaga kitsas nagu ühel tudengil ikka, seega koos Eestisse hääletades lööks õige mitu kärbest ühe hoobiga. Aga kuna ta veel nädala lõpuni Itaalias on siis on mul tarvis mõned päevad aega veeta ehk eriti aeglaselt Ungari poole liikuda. Pühapäevaks kutsus Virag mind ka tema perega Hajduszoboszlosse (ärge nüüd keelt sõlme ajage, Ungari kohta on tegemist täitsa lihtsalt hääldatava kohanimega) vedelema pensionäride vahele, just nii Virag mulle seda kohta "reklaamis". Seal Hajduszoboszlos on nimelt miski mineraalvesi milles kümblemine pidada tervisele hea olema.
Igatahes sai täna Varssaviga tutvust tehtud, täitsa mõnus vanalinn, nii palju kui sellest säilinud on, nimelt tehti see viimase suure sõja käigus üsna maatasa. Turiste ka õnneks väga palju polnud, neid ma pelgan, seepärast on ka Krakowisse minemise mõte natukene vastumeelne, vanalinnu on siin-seal hulgem nähtud ja seal turistihordides trügida ka ei tahaks. Auswitch on ka Krakowi lähedal, sinna minek tundub ahvatlevam, aga ega sealgi turistidest ei pääse. Läheks pigem kuskile loodusesse natukene, Tatrad on ju nagunii tee peal ees. Marssuut kuidas Ungarisse jõuda on ka üsna lahtine. Aprillis hääletasin mööda E77't ehk Budapest-Krakow otseteed, üsnagi kehv hääletamiseks, pika otsa transiiti eriti polnud ja tee läks ka läbi kõigi asulate. Hoian ehk hoopis lääne poole ja lähen läbi Bratislava. Homme hommikul peaks teele asuma, ehk on siis ilm ilusam ja soojem kui praegu.
Muide kesksuvise pööripäeva kohta on siin laiuskraadidel ööd päris pikad ja pimedad, täitsa üllatav, arvasin et neid jagub siia ka natukene. Mõni ime ka siis et nad seda pööripäeva eriti mingil kombel ei tähista.
(Varssavi, 23. juuni pärastlõuna)

Neljapäeva hommikul seadsingi suuna Krakowi poole. Ilm oli nii kahe vahel, et kas minna hääletades või minna rongiga. Viimasel hetkel otsustasin hääletamise kasuks, niipea kui olin linna piirile jõudnud hakkas loomulikult külm tuul puhuma ja vihma sadama. Sobiliku hääletamiskoha leidmiseks läks ka terve igavik, aga lõpuks ma igatahes peale sain. Juht ise sõitis kolmandiku maani Krakowist ja tegi ettepaneku, et ma võin tema poole ööbima jääda, kuigi kell oli alles hilises pärastlõunas. Pärast mõningast veenmist jäin nõusse, sest aega mul oli ja vihmas hääletada ka väga ei tahtnud. Väga sõbralik pere oli, tõeline poolakate külalislahkus, söödeti-joodeti ja pandi sooja voodisse magama. Järgmine hommik jätkasin sealt, rekkalt-rekkale saades olin päris kiiresti Krakowis, viimane rekkajuht isegi otsustas mind oma suure masinaga vanalinna piirile ära tuua, kuigi tal endal sinna üldse asja polnud. Paljukiidetud Krakowi vanalinn mulle igatahes muljet ei avaldanud. Lisaks on kõik selle liigse turismiga ära rikutud, tänaval ei saa käia ilma, et keegi koguaeg mõnda reklaamflaierit pihku suruda ei püüaks, mõni suur grupp turiste tigukäigul ees ei veniks või elekrilisel golfikärul tänavatel ringi vuravad jaapanlased teed ei blokeeriks. Tegin sealt üsna kiiresti minekut. Vähese vaevaga jõudsin jällegi linna piirile ja hääletamine lõuna suunas jätkus. Ilma eriliste vahejuhtumiteta jõudsin õhtuks Ruzomberoki linna, see on juba Põhja-Slovakkia. Vihm oli ka minust põhja poole Tatraid maha jäänud ja seal mägedeaheliku lõunaküljel oli ilm palju soojem ja ilusam. Kell oli küll vähe, aga mul oli isu ikkagi täis hääletamisest. Läksin ronisin kenale künkanõlvale ja lõin laagri püsti. Tegin seda inimasustusest piisavalt kaugele, et öösel metssigade uudishimuliku külastuse ära teenisin, kuigi ega nemadki väga lähedale tihanud tulla. Laagrikoht ise oli muidu suurepärane vaatega pooleteist kilomeetristele tippudele, mis mind ümbritsesid. Laupäeval jätkus lõuna poole kulgemine, mõningaste väikeste tõrgetega see ka edenes ja alates Banska Bystricast oli juba päike väljas ja õhk soe, et mitte öelda palav. Pärast viimast paari päeva oli kõik, mis üle 18 kraadi palav. Mida enam lõunasse, seda aeglasemalt edenemine läks, aga lõpuks ikkagi Budapesti jõudsin, kell näitas ka juba õhtutunde ja öömaja mul veel polnud. Kiiresti leidsin ka selle ja sukeldusin natukeseks Budapesti ööellu, aga väsimus ajas üsna kiiresti magama. Siin ma nüüd olen jälle, Budapestis. Hakka või ütlema, et kõik teed viivad Budapesti.
(Budapest, 27. juuni hommikupoolik)