Niisama üldist mula kah, sest suurt tarka pole miskit kirjutada

Pole viimastel päevadel eriti kuskile liikunud, ühe terve päeva nägin vaeva, et neti kaudu tööd otsida ja üldse kohaliku olukorraga end kurssi viia, asi susiseb, varsti vast saab töökoha kah. Eriti seff oleks veekeskuses vetelpäästja olla, hea lebo töö, mis muud ikka siinses kliimas teha viitsiks, pingeline kah ei tohiks olla eriti. Eile sättisin sammud linna (Las Americase) poole, siit künka otsast Adejest vaadates on paganama lähedal, aga minna sinna kuidagi otse ei saa, maastikuprofiil on nii ebatasane, et ükski tee ega rada otse ei lähe. Leidsin ikka suht otseima tee miski pühaderongkäigu raja näol, mis ühendab kohalikku kirikut, miskeid palvepunkte ja surnuaeda. Loodust siin all mere ääres eriti pole sest maa on äärmiselt väheviljakas, täiesti vulkaaniline pinnas ju, kivi ainult. Aga natuke kaktuseid, palme (istutatud kõik) ja põõsapuhmaid siin ikka on, lisaks jõesängide põhja vähegi niiskemas ja viljakamal pinnal olevad banaaniistandused, kus miskeid söödavaid banaane ei saagi, sest need korjatakse enne täieliku küpsemist ära, et need siis transpordi käigus lõpuni küpseks ja küpsena letile jõuaks. Aga seisvat loodust siin all rohkem polegi, ülevalpool (1km ja kõrgemal) on metsa kah, põhiliselt on seal Kanaari männid, midagi meie männi ja lehise segu laadset, kohati väga suured ja jämedad. Aga jalutasin alla linna ära, turistiparadiis nagu ikka, hotellid ja rannad ja shoppingcenterid ja värgid, aga üldmulje on märksa kenam ja omapärasem kui Playa del Inglesil, kus ma ka mõned päevad paikne olin. Turiste on siin igas vanuses, mitte ainult pensionärid, kuigi siin on nad ka hetkel domineerivad. Suht brittide linn on, Playa del Ingles oli rohkem sakslaste päralt. Aga, mis sellest linnast kirjutada. Sättisin sammud tagasi, ise juba teades, et kõik need 6km lähevad rõõmsasti ülesmäge, läksidki ja päike kõrvetas ja vett polnud, ega kohalikust rahvast ei käi keegi siin jala, kõigil on auto või roller, suht loll tunne oli ükski seal teeservas lonkida.
Aga mind ahvatlevad nüüd hoopis need umbes kilomeetrised mäetipud maja taga, tahaks nende otsa vägisi ronida, aga kaksi, mitte üksi. Järelikult tuleb kedagi oodata. Aga seal tippude juurest läheb juba suht laugelt miski kümmekond kilomeetrit kuni uuesti tõusma hakkab Teide hiigelkraatri servale, siis langeb väheke ja läheb tasaselt kuni Teide jalamini välja, et sealt siis järsult kuni Teide tipuni (3718m) tõusta.
Kuigi Teidet ennast vast päris ilma ettevalmistuseta vallutama ei hakkaks, aga siit 230m pealt kuni 2100m kuhu suure ringiga autoga ka saab võiks ära minna küll, et siis millalgi sealtsamast jätkata. Seda ilmselt soojemal ajal sest hetkel on seal ainult mõni kraad sooja ja Teide tipp õige lumine.